Praktilisi näpunäiteid

Aeg antud elada, aeg antud surra... ja ühel päeval tuleb meile lähedane inimene väärikalt mulda sängitada.

Hoolimata kurvastusest ja südamevalust, peavad omaksed suutma täita kõik formaalsused, mis matusega kaasnevad.

 

Kodus lahkunud lähedane

Kui inimene sureb haiglas, teevad haiglatöötajad esimesed vajalikud toimingud. Kui teie lähedase süda seiskub kodus, peate olema valmis need toimingud ise sooritama. Esmalt tuleb surm fikseerida. Tööajal kutsuge perearst, väljaspool tööaega kiirabi, kes tuvastab surma. Haigla või perearst väljastab surmatõendi. Sulgege lahkunu silmad, pange lõua alla padi, et suu lahti ei vajuks, ning peske ja riietage ta viimaseks teekonnaks enne, kui keha täiesti kangestub.

Traditsiooniliselt pannakse surnule selga uus pesu ning parim kleit või ülikond. Pärast riietumist asetatakse lahkunu käed risti rinnale ja kaetakse valge linaga. Seejärel süüdatakse küünlad. Olenevalt olukorrast ja võimalustest jäetakse surnu koju või viiakse surnukambrisse.

Surmatõendi alusel väljastab perekonnaseisuasutus riikliku surmatunnistuse.

 

Lahkunust teatamine

  • Lähematele omastele ja sugulastele teatatakse surmast kohe kas telefoni teel, telegrammiga või kirjaga, lihtsalt sõpradele ja tuttavatele kirjaga või mustarandilise kaardiga.

  • Lahkunu endisesse töökohta võib teate viia mõni omastest.

  • Kindlasti tuleks ajalehte surmakuulutus panna, sest lahkunul võis olla ka selliseid sõpru ja tuttavaid, keda omaksed ei pruugi teada.

 

Teate koostamine

Surmateadet koostades loobuge ülepakutud ja kulunud fraasidest, teie kurbust ja leina mõistetakse ka lihtsalt ja siiralt sõnastatud teatest. Surmakuulutuses peab kindlasti kirjas olema matusetalituse koht, kuupäev ja kellaaeg. Teate saab esitada nii trükimeedias kui veebipõhiselt lehel toonela.ee.

 

Matuse korraldamine

Matuse korraldamiselt peab kindlasti arvestama lahkunu viimaseid soove. Matus peab olema eelkõige väärikas. Matuse korraldamisel abistab teid matusebüroo.

 

Ajakava

Matusepäevaks tuleb koostada ajakava, kuhu tuleb märkida:

  • Matusetalituse aeg,

  • See, kas pärast talitust minnakse lahkunu elukohast läbi,

  • Sõidukite kasutamine või soov läbida teatud vahemaa jalgsi,

  • Kalmistul kuluv aeg,

  • Peiede pidamise koht ja kestus.

Kaastundevisiite pole eestlastel kombeks teha. Varem korraldati enne matusetalitust ka pühalik kirstupanek, mille juures viibisid omaksed, sugulased ja lähemad sõbrad. See komme on nüüdseks peaaegu kadunud.

 

Matusetalitus

Matusetalitus on viimane koht, kus saab lahkunuga hüvasti jätta.

Kas matusetalitus on ilmalik või kiriklik, oleneb lahkunu maailmavaatest. Mõlemal puhul on matusetalitus traditsiooniline ja jälgida tuleb kirikuõpetaja või ilmaliku matusetalitaja näpunäiteid. Riiklikel ja sõjaväelistel matusetalitustel on aga oma kindel reglement.

Omastel tuleks tseremooniaga seonduv endale enne matusepäeva selgeks teha.

Kõik isikud, kes on saanud surmateate, aga kes ei saa matustel osaleda, saadavad leinajatele kaastundeavalduse.

 

Riietuse etikett

  • Matustel kantakse ainult musti või tumedates toonides rõivaid. Suvel ka valget.

  • Mehed kannavad ülikonda ja tumedat lipsu. Nõnda riietutakse ka siis, kui minnakse ainult pärga viima.

  • Matusel ei sobi kanda kirjuid või eredavärvilisi riideid, teksapükse ega spordijalanõusid.

  • Lapsi musta ei riietata, kuid riided peaksid olema siiski tagasihoidlikud.

 

Matuselise etikett

Kõige esimene leinamärk on vaikus. Ruumi sisenedes minnakse kõigepealt kirstu juurde, seisatatakse hüvastijätuks selle jalutsis ning kaasasolev pärg, lille- või matusekimp asetatakse sobivale kohale. Lilli ei panda puusärki. Seejärel suundutakse kõige lähema leinaja juurde kaastunnet avaldama.

Kaastundeavaldus olgu lihtne ja napisõnaline. Vahel piisab ka käepigistusest.

Teistele kirstu juures leinajatele avaldatakse kaastunnet kas käepigistuse või kummardusega, olenevalt sellest, kui hästi leinajat tuntakse. Kultushoone pole sobiv koht ennast esitleda.

Matusele ei hilineta. Matusetalituse ajal hoitakse lapsi enda juures, ja kui nad muutuvad rahutuks, lahkutakse vaikselt.

Kirikus või muust ärasaatmiskohast kalmistule viidavat kirstu saadavad kõik matuselised.

 

Matuserong

Matuserongi ja kalmistul peetava leinatalituse korraldab kas kirikuõpetaja või ilmalik matusetalitaja.

Matus on ainus koosviibimine, kuhu võib minna ilma kutseta.

 

Lilled ja pärjad

Enamik maailma rahvaid saadab oma lahkunuid viimasele teekonnale lilledega ehitult. Juba vanadel kultuurrahvastel olid teatud lilled pühendatud surnutele. Kuid ajad on muutunud. Tänapäeval sobib matusele viia peaaegu kõiki lilli, välja arvatud punaseid roose ja nelke. On ju punane värv armastuse, vere ja tule sümbol. Lilli, pärgi ja kimpe ei viida ainult sel juhul, kui see oli kadunu või on omaste soov. Kirikliku matuse puhul annavad omaksed altari kaunistamiseks lõikelilledest kimbu (kimbud).

Pärgade ja leinakimpude külge kinnitatakse valgeid, musti või lipuvärvi leinalinte, millele on kirjutatud, kes selle pärja või kimbuga lahkunut mälestab. Töökoha poolt pannakse pärg hauale pärast sugulasi, kas koos järelhüüdega või ilma.

 

Krematoorium

Krematooriumis toimuv matusetalitus on Eestis suhteliselt uus komme. Krematooriumi matusetalituseks on võimalik tellida nii kristlik kui ka ilmalik ärasaatmine.

Ajalooliselt pole põletusmatus tundmatu ühelegi rahvale.

  • On perekondi, kes soovivad vaid kõige lähemate sugulaste osavõttu, sel juhul avaldatakse surmakuulutus alles pärast matust.

  • Matusetalitus võib toimuda ka kultushoones. Kultushoone ees seistes saadavad leinaseisakus leinajad kirstu krematooriumi poole teele.

  • Kui kogu tseremoonia toimub krematooriumis, asetatakse urn lahkunu põrmuga hiljem kolumbaariumisse (krematooriumi ruum, mille seintes on orvad, kuhu saab paigutada tuhaurne).

Üldiselt soovivad eestlased urni matta maamulda. Pärjad, leinakimbud ja potililled saab paigutada hauaplatsile, ehkki urn sängitatakse sinna hiljem, kui osalevad ainult kõige lähedasemad.

Omastele on kahtlemata lohutav näha lilli, mis on toodud lahkunule lugupidamise ja austuse märgiks.

 

Kalmistul

Kalmistul peetaval matusetalitusel ei pea kõik osalema. Vana tava kohaselt lähevad sinna ainult peielauda kutsutud. Matusetalitusel on omaksed kirstu peatsi poolt vaadatuna ees vasemal, paremal pool seisavad teised leinajad.

Tavandihoonest, kabelist või kirikust võtavad pärjatoojad ise oma pärjad hauale kaasa, nad kõnnivad kirstu ees. Esimesed pärjakandjad ja kirstu taga kõndijad on sugulased.

Kalmistul seistakse matuselisena hauast aupaklikult kaugemal.

Omaksed jätavad lahkunuga jäädavalt hüvasti. Haua juurest ei lahkuta enne, kui haud on kinni aetud ja korrastatud ning küünlad süüdatud. Soovi korral pildistatakse.

 

Peied

Eestlastel on iidne tava korraldada pärast matusetalitust lahkunu mälestuseks peiesid. Need peaksid toimuma vahetult pärast kalmistul peetud matusetalitust.

Mälestuslõunast võtavad osa ainult kutsutud. Lahkunu kolleegid võivald korraldada mälestuslõuna ise. Peielauda ei pea kutsuma kõiki lahkunut saatma tulnud inimesi.

 

Peielaud

Peielauda kaetakse pidulikult ja rangelt.

  • Kasutatakse traditsioonilist valget laudlina.

  • Aukoht jäetakse tühjaks, taldrikule asetatakse diagonaalselt nuga ja kahvel. Lahkunut tähistab taldriku ees põlev küünal.

  • Tavaliselt valitakse lõunasöök, mis koosneb puljongist ja pirukatest, praest ning tagasihoidlikust magustoidust.

  • Lõunale järgneb tee või kohv. Nende juurde pakutakse küpsiseid või plaadikooke.

  • Alkohoolsete jookidega ei sobi liialdada.

  • Restoranis või sööklas järele jäänud toidu võivad leinajad kaasa võtta.

Pärast matust tänavad omaksed kõiki matusest osavõtnuid, näiteks kohaliku ajalehe vastavas rubriigis.

 

Sõnavõtt

Lahkunut meenutatakse sõnavõttudes kas enne sööki või magustoidu ajal.

Peiede lõppedes tänab keegi omastest kõiki, kes austasid lahkunu mälestust ja toetasid leinajaid oma kohalolekuga.

On vale arvata, et leinajad ei soovi kadunust kõneleda. Päris sageli on kadunust kõnelemine lausa vajalik, sest see aitab hingelist tasakaalu taastada. Lohutussõnade kõrval on ka vaikne käepigistus ja südamlik pilk kõnekad.

 

Leinaaeg

Leina märgiks kannavad lahkunu omaksed teatava aja jooksul tumedat leinariietust, ei korralda kärarikkaid vastuvõtte ega käi seltskonnas. Kui kaua leinaaeg kestab, on leinaja enda südameasi. Need kes peavad rangelt kinni traditsioonidest, toimivad järgmiselt: vanemate kaotus - leinaaeg 10 kuud, abikaasa surma korral - 1 aasta, sama aeg ka täiskasvanud lapse kaotuse korral; vanavanemate, õdede ja vendade ning väiksemate laste surma korral kestab leinaaeg 3 kuud.

Peaaegu kõigist jääb siia maailma maha midagi materiaalset. Kõik ei pea vajalikuks testamenti teha. Usutakse, et inimese hing rändab pärast keha surma maapeal 40 päeva. Kristlikus maailmas loetakse lahkunule 40.päeval kirikus või kalmistul hingepalvet. Alles pärast seda on kohane hakata mõtlema järelejäänud maise vara jaotamisele.

 

Meelespead

  • Matusetalituseks lastakse trükkida sobivate sümbolitega laululehed. Laulude valikul peaks arvestama seda, et viisid oleksid tuntud, siis saavad kõik peielised neid kaasa laulda.

  • Meestuttavad peaksid olema oma lahkunud sõbra naisele abiks matuse korraldamise, eriti siis kui lesel pole sugulasi, kes teda abistaksid.

  • Osa perekondi ei saa matuse korraldamisel hakkama töökoha abita. Meeldivam oleks, kui firma, ettevõte või organisatsiooni esindaja ise küsiks, kas leinajad vajavad abi.

  • Hea oleks ennem matusebüroosse pöördumist lähedastega läbi arutada põhilised matusega seotud küsimused: kas soovitakse traditsioonilist või urnimatust? Kas matusetalitus tuleb ilmalik või kiriklik? Kas ja millist transporti vajate? Millist muusikat eelistate matusetalitusel?

  • Olles saanud matusekutse, jäetakse, kui vähegi võimalik, kõik isiklikud toimetused kõrvale ja olenevalt sugulus- või sõprusastmest, pakutakse oma abi. Püüdke seda teha nii lihtsalt ja loomulikult kui võimalik.

  • Iidne tava nõuab, et surnust ei räägita halba.

  • Perekonnas jäetakse kõik erimeelsused ja solvumised kõrvale (kui neid oli) ning arutatakse kõik matusega seonduv viimse detailini läbi, enne kui matusebüroo poole pöördutakse.

Kui teist möödub matuserong, seisatage hetkeks, ka siis, kui olete autoga, või aeglustage käiku. Härrasmees paljastab pea. Sellega väljendatakse kaastunnet leinajatele.

 

Laps ja lein

Isegi väikelapsed puutuvad surma teemaga ühel või teisel moel kokku kas siis vahetult või kaudselt: laps leiab surnud linnu, vanaema sureb, uudistes räägitakse õnnetustest, lemmikloom sureb...

Kuid lapsed vajavad täiskasvanu abi ja toetust surmaga seotud reaktsioonide ja juhtunu mõistmiseks.

Tihti väldib täiskasvanu lapsega rääkimist.Vahel sellepärast, et ta ei tea, mida öelda, ei oska olla, tunneb end abituna. Vahel ka sellepärast, et laps näib hoolimata asjaoludest päris hästi hakkama saavat. Me soovime last säästa. Kuid see ei teevalusat juhtunut olematuks.

Kui me täiskasvanutena ei räägi, vaid vaikime ja peidame oma tunded endasse, teeme näo, et midagi tõsist pole juhtunud, näitame sellega eeskuju ka oma lastele ning võtame neilt võimaluse oma muret ja kaotusvalu jagada ning toetust saada.

 

Nõuandeid

Oluline on avatud ja aus suhtlemine.

Vältige segadust – rääkige tõtt, vältige valet. Valetades te last ei säästa. Laps võib veel rohkem haiget saada.

Paljud surmaga seotud tseremooniad ja rituaalid aitavad meil aru saada sellest, mis on juhtunud.

Säilitage igapäevane rutiin. See aitab hoida turvalisust surmajuhtumi läbi ebaturvaliseks muutunud maailmas.

Leevendage lapse süütundeid ja hirme oma või teiste pereliikmete võimaliku surma pärast.

Leinas last aidates rääkige ja püüdke ka laps rääkima saada. Kui te ei oska vastata, võibki talle öelda, et te ei tea. Lapsele tuleb anda aega juhtumi läbitöötamiseks. Vestlused olgu nii pikad kui laps tahab. Enne on hea lapselt küsida, mida ta teab või arvab. Hea on vaadata perekonnaalbumit.

Väikesed lapsed väljendavad oma leina ka mängudes. Vanemaid võib see hirmutada, kuid neid mänge tuleb aktsepteerida, sest lapsed teevad mängides ja joonistades sama, mis täiskasvanud rääkides.

 

Allikas: Suur perenaise käsiraamat (2007), Laste ja Noorte Kriisiprogramm.