Koos abikaasa/elukaaslase surmaga muutub perekonna senine toimimine ja suhted pereliikmete vahel. Kaasneb ka identiteedimuutus - abikaasa/elukaaslase identiteedist saab lese või üksikvanema identiteet (Erjanti).

Nagu lapse surma, nii tajutakse ka abikaasa/elukaaslase surma varases eas elu loomuliku järgnevuse katkestamisena - pere loomine on alles ees või lapsed alles väikesed. Selline kaotus tekitab küsimusi elu ja surma mõtte kohta - Miks meie? Miks nüüd? Jumal? Saatus? Juhus? Vanemas eas võib abikaasa/elukaaslase surmaga kaasneda leinas ka hirm üksinduse ees.

Abikaasa/elukaaslase surmaga kaasneb ühiste tulevikuplaanide kadumine. Leinajad võivad tihti täielikult loobuda tulevikku suunatud mõtetest. Samas võib lähedase surmaga kaasneda pidev kujutlemine, milline oleks tulevik siis, kui lähedane oleks ellu jäänud (Erjanti).

Abikaasa/elukaaslase kaotanud inimesi võivad teised näha kui potentsiaalseid perekonnalõhkujaid. Leinajale võidakse teha ka kohatuid ettepanekuid, eeldades, et üksinda elamine on raske. Suhtumine üksikvanemasse võib olla väga erinev. Samas võib muutuda ka leinaja enda sotsiaalne käitumine - teiste inimeste nägemine koos nende lähedastega on raske ja see võib leinaja viia seltskonnast eemaletõmbumiseni. Eriti rasked võivad leinaja jaoks olla pühad ja tähtpäevad, mis on keskendunud paaridele ja peredele (Erjanti; Rando). Nii muutuvad leinajale keerulisemaks sotsiaalsed suhted.

Muutuda võivad ka leinava üksikvanema peresisesed suhted - lastelt, eriti vanematelt lastelt, hakatakse nõudma rohkem ja pannakse neile lisakohustusi kodustes töödes (Erjanti).

Lähedase inimese surma järel muutub igapäevaelu mitmel viisil - kaob senine ühine tegevus ja harjumuspärane tugi, samas võivad inimesed avastada enda jaoks uued huvid või pöörduda tagasi vanade harjumuste juurde, millest kooselu ajal loobuti (Erjanti; Kast).

Kui leinaja oli lahkunust majanduslikult sõltuv või tunneb üksikvanemana muret laste kasvatamise pärast, siis võib materiaalne mure tuleviku pärast lisada leina veel süütunnet (Erjanti; Kast).

Abikaasa/elukaaslase leinas võivad esineda lisaks kõik tavalisemad leinareaktsioonid.

Tavalisemad leinareaktsioonid:

Shokk surmateate saamise järel - inimene ei saa veel juhtunust aru ning võib püüda seda teadmist eitada või teemat vältida. Selline enesekaitse laseb kaotuse tõelisust vähehaaval teadvustada. Shokiga kaasneb sageli segadus, hullumeelsuse tunne ja tuimus, samas võib esineda ka vihahooge ja hüsteeriat (Kübler-Ross; Rando).

Vihane kurbus on leinajate endi kirjeldus ajast, mil lein on kõige tugevam. Sel ajal on kaotus teadvustatud ja esile kerkivad väga teravad ja vastuolulised tunded, mis võivad vahelduda väga kiiresti (Rando). Lisaks negatiivsetele tunnetele võivad leinajad tunda ka rõõmu ja tänutunnet, et suhe lahkunuga olemas oli (Kübler-Ross; Kast).

 

Süütundel võib olla palju erinevaid põhjuseid, mis sõltuvad leinaja ja lahkunu suhtest ja inimese maagilisest mõtlemisest. Leinaja võib uskuda, et tema sõnad, mõtted või teod on lähedase surma põhjuseks. Süütunne on suurem, kui surnu ja leinaja vahel oli rohkem arusaamatusi ja probleeme, ning sel juhul kestab ka lein kauem; mida paremad olid lahkunu ja leinaja vahelised suhted, seda vähem on süütunnet ja seda rutem läbitakse lein (Kübler-Ross; Kast).

On siiski oluline rõhutada, et viha ja süütunne on seotud leinaja ja lahkunu vahelise suhtega või surma puudutavate asjaoludega, mis on iga kaotuse puhul erinevad. Süütunnet aetakse ka tihti segi kahetsusega, et midagi oleks võinud lahkunu eluajal teisiti olla (James, Friedman).

Igatsusega kaasneb kurbus, tühjuse tunne ja äng. Leinaja mõtted on ülihõivatud lahkunuga - see kujutab endast nii soovi juhtunut olematuks teha kui ka intensiivset leinatööd juhtunuga leppimise suunas (Kübler-Ross; Rando).

Depressioon ja meeleheide on oluliste kaotuste puhul tavalised. Inimene võib lõpetada enese eest hoolitsemise, hakata käituma enesehävituslikult või mõtelda isegi enesetapule. Depressioonis tunneb inimene soovimatust tegutseda, tühjusetunnet ja hirmu kaotada kontrolli oma elu üle. Leinadepressiooni on oluline vaadelda eraldi haiguslikust depressioonist (Kübler-Ross, Rando).

 

Surnu otsimine ja rituaalid võivad aidata mõista kaotuse reaalsust. Leinajad võivad uidata lahkunuga seotud paikades või sooritada rituaale nagu surnule laua katmine ja küünalde süütamine (Rando; Erjanti).

 

 

 

Leina atakk on leina äkiline ja intensiivne esiletõus, mis juhtub ootamatult ning võib jätta inimese ilma enesekontrollita. Leina ataki tulemusel võib inimene sattuda ka eluohtlikesse olukordadesse (n autoavarii) (Rando; Erjanti).

 

 

 

Lähedase surmaga seotud kinnisideed ja fantaasiad on seotud surnu otsimisega ja ilmnevad eriti just ootamatu surma puhul. Leinaja võib mõtelda: Ma võin ta veel leida, ta polegi tegelikult surnud (Kast). Leinaja võib klammerduda ka mõne kujutluse külge, mis võimaldab tal juhtunut paremini mõista (Rando).

 

 

 

Surma mõtte otsimine on leina oluline osa. Enda jaoks surma mõtte ja põhjuse leidmine võib aidata juhtunuga leppida. Teised ei pruugi rahuldavat põhjust kunagi leida ning tunnevad tihti kroonilist viha nii religiooni, autoriteedi kui ka elu enda vastu (Kübler-Ross; Rando).

 

 

 

Surnuga samastumine aitab säilitada lähedustunnet lahkunuga. Leinaja võib keskenduda lahkunu tegevustele või võtta üle tema elustiili. Psühholoogi või psühhiaatri poole pöördumiseks on põhjust alles siis, kui samastumine võtab äärmusliku vormi - näiteks hakkavad leinajal ilmnema lahkunu surmaeelse haiguse sümptomid (Kübler-Ross; Kast; Rando).

 

 

Füüsilised tervisehäired, mis leinaga kaasneda võivad, on enamasti toitumis- ja seedimishäired, unehäired, nõrkus- ja raskustunne, nöörimine kurgus, südame rütmihaired, närvilisus ja pinge, seksuaalsuse tõus või langus, hingamishäired ja valud rinnus või kogu kehas (Kübler-Ross; Rando; Erjanti).

Me kõik soovime oma armsatele inimestele head. Kuid meie praeguses ühiskonnas oleme pahatihti harjunud ''heana'' nägema vaid näilist negatiivsete tunnete või nende väljendamise puudumist. Nii võib ka lohutamisest saada karuteene, mis veenab inimest oma leinaga mitte tegelema.Lohutamine on hea, kui selle kaudu antakse leinajale lootust, et valu väheneb ja ühel päeval on jälle võimalik elust rõõmu tunda. Lohutamine on hea, kui sellega anda leinajale mõista, et ta pole oma mures üksinda, et ollakse ta kõrval ja valmis teda kuulama. Lohutamine on halb, kui see eksitab leinajat tema ehtsate tunnete juurest eemale. Uskumus, et raskete tunnetega toimetulekuks on õige viis neid ignoreerida oma mõtteid kõrvale juhtides, ei võimalda leinatööd läbida ja lahkunuga hüvasti jätta. Tulemuseks on lukku jäänud lein, mille teadvustamata jätmisest tulenevad hirmud ja ärevus võivad häirida inimese edasist elu ja suhteid. Eriti lastel võivad läbitöötamata tunded ilmneda ka unehäiretes ja hirmuunenägudes.Mida tuleks tähele panna:

Anna mõista, et kõik leinaja tunded on aktsepteeritavad - ära mõista hukka ka viha, vaid püüa koos leinajaga aru saada, kust viha alguse saab. Viha aktsepteerimine ei tähenda seda, et viha väljendamine viisil, mis teisi kahjustab, oleks lubatud. Viha aktsepteerimine tähendab püüdu mõista tundesegadust, mis tuleneb surnu ja leinaja suhetest või suremisviisist. Anna mõista -  erinevad tunded on lubatud ja ei põhjusta hukkamõistu.(Enese)süüdistused väljendavad enamasti tegelikult soovi, et midagi oleks võinud olla paremini või teisiti. Parimaks abiks on siin ära kuulamine. Selliste kahetsuste teadvustamine ja läbitöötamine on leinaja jaoks oma emotsionaalsete küsimuste lahendamine ja selgusele jõudmine suhtes surnuga. Ära vaidle leinajale vastu, vaid anna lootust, et selle töö läbimine võimaldab ühel päeval surnut meenutada neist kahetsustest vabana.Järgmised levinud ''lohutused'' ei ole abiks sisulisel tegelemisel leinaga:

''Ole tänulik, et sul on veel üks laps.''
''Elu peab edasi minema.''
''Ta on nüüd paremas paigas.''
''Kõik asjad lõppevad kunagi.''
''Ta elas täisväärtuslikku elu.''
''Sa leiad kellegi teise.''
''Jumal ei anna kellelegi rohkem, kui ta kanda suudab.''
''Ole tänulik, et saite nii kaua koos olla.''
(James, Friedman)
Leinaja leinab just seda inimest, kes on surnud - seda leina ei lahenda fakt, et teine lähedane on elus. Lein ise puudutab fakti, et konkreetne lähedne on surnud. Leinajal on vaja oma emotsionaalsed küsimused surnuga lahendada ja surnuga hüvasti jätta sõltumata sellest, millist elu ta elas, kui kaua koos oldi või kas surnu on nüüd paremas paigas.

Nagu lähedase surm, nii võib ka lahutus või kooselu lõppemine põhjustada leinareaktsioone - seda nii lahutanutele kui nende lastele. Need reaktsioonid võivad olla paljus sarnased abikaasa/elukaaslase surmale järgneva leinaga (loe: Abikaasa/elukaaslase lein, Lapse lein).

Lahutusjärgsed tunded võivad olla väga vastuolulised. Lahutanu võib tunda üheaegselt kergendust probleemse suhte lõppemise tõttu ja harjumusest tulenevat igatsust vanade suhtemustrite järgi. Kaasneda võib ka hirm, et ei leita enam kunagi uut partnerit, kes oles sama hea või ilus (James, Friedman).

Lahutus ise ei lahenda emotsionaalseid küsimusi. Nagu leinatöö lähedase surma järel, nii on vajalik ka selginemis- ja kohanemistöö lahutuse järel. Kui lahutanud oma emotsionaalseid küsimusi ei lahenda, on tõenäosus ka uue partneriga lahutuseni jõuda suurem. Läbimata lein võib mõjutada inimese käitumist ja tundeid kogu elu - uute suhete sõlmimine ja hoidmine võib olla raskem ning korratakse samu käitumismustreid. Lahutanu võib tunda soovi vältida uuesti haiget saamist. Selline äärmuslik enesekaitse vähendab inimese avatust, usaldavust ja hoolivust ning tekitab probleeme uutes suhetes (James, Friedman).

Loe lisaks: Keerberg, Lahutusest ja selle mõjust pereliikmetele.

Lein on normaalne ja loomulik reaktsioon kaotusele, millega kaasnevad muutused elukorralduses ja käitumismustrites. Nii võivad leinareaktisoone põhjustada ka teised kaotused: lemmiklooma surm, laste iseseisvumine, pensionile minek, usalduse kaotus (vägivald, väärkohtlemine), majandusliku olukorra muutus (töökaotus), elukoha või kooli vahetamine, sõltuvuse lõpetamine, tervisemuutused (võimekuse kaotus, halvatus) jne (James, Friedman). Nagu lähedase inimese surma puhul on ka siin leinareaktsioonide avaldumine individuaalselt erinev.

Mida võiks teada uuest pärimisseadusest? 

1. jaanuarist 2009 kehtima hakanud pärimisseaduse kohaselt on kuni 2009. aastani kehtinud aktiivne pärandi vastuvõtusüsteem asendatud loobumissüsteemiga.

•    See tähendab järgmist: kui isik, kellel on õigus saada pärijaks, ei tee seaduses sätestatud aja jooksul notari juures pärandist loobumise avaldust, on ta pärandi vastu võtnud ning muutunud pärijaks. Seega ei pea pärijaks saamiseks enam esitama avaldust pärandi vastuvõtmiseks.

•    Kuid juhul kui pärija ei soovi pärandit vastu võtta, tuleb notarile esitada avaldus pärandist loobumiseks. Samuti tuleb pöörduda notari juurde registris olevate asjade ümberregistreerimiseks ja pärandaja raha pangaarvelt võtmiseks.

Pärimisvõime ja pärimiskõlbmatus

•    Pärimisvõime on isiku võime pärida. Pärimisvõimeline on iga õigusvõimeline isik. Pärija võib olla füüsiline isik või juriidiline isik. Pärast pärandi avanemist elusalt sündinud laps loetakse pärandi avanemise ajal pärimisvõimeliseks, kui ta oli eostatud enne pärandi avanemist.

•    Pärimiskõlbmatu on isik, kes: tahtlikult ja õigusvastaselt põhjustas pärandaja surma või püüdis seda teha; tahtlikult ja õigusvastaselt asetas pärandaja olukorda, milles viimane oli kuni oma surmani võimetu tegema või tühistama viimse tahte avaldust; sunni või pettusega takistas pärandajat tegemast või muutmast viimse tahte avaldust või samal viisil sundis teda viimse tahte avaldust tegema või tühistama; tahtlikult ja õigus­vastaselt kõrvaldas või hävitas testamendi või pärimislepingu; võltsis pärandaja tehtud testamendi või pärimislepingu või selle osa.

•    Lapse seadusjärgseks pärijaks ei saa olla tema vanem, kellelt kohus on vanema õigu­sed ära võtnud. Kui pärija on pärimiskõlbmatu, pärib see isik, kes oleks pärinud siis, kui pärimiskõlbmatu isik oleks surnud enne pärandi avanemist.

Notariaalne ja kodune testament

•    Testament võib olla notariaalne või kodune. Notariaalne testament võib olla notariaalselt tõestatud või notari hoiule antud testament. Kodune testament võib olla tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud või omakäeliselt kirjutatud testament.

•    Notar tõestab testamendi, mille ta on koostanud testaatori tahteavalduse kohaselt. Testaator võib teha notariaalse testamendi ka sel teel, et annab isiklikult oma viimse tahte avalduse kinnises ümbrikus notari hoiule ning kinnitab notarile, et see on tema testament.

•    Notar koostab testamendi hoiule andmise kohta notariaalakti, millele kirjutavad alla testaator ja notar. Testaator võib notari hoiule antud testamendi igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise kohta koostab notar notariaalakti, millele kirjutavad alla testaator ja notar.

•    Testaator võib teha ka koduse testamendi, millele ta kirjutab alla vähemalt kahe teovõimelise tunnistaja juuresolekul ning milles märgib ära testamendi tegemise kuupäeva ja aasta. Tunnistajad peavad olema testamendi allakirjutamise juures üheaegselt. Ei ole nõutav, et tunnistajad teaksid testamendi sisu. Tunnistajad kinnitavad oma allkirjaga, et testaator on testamendile ise alla kirjutanud ja et nende arusaamise kohaselt on testaator teo- ja otsustusvõimeline.

•    Testaator võib teha ka koduse testamendi, kirjutades selle algusest lõpuni oma käega ja märkides ära testamendi tegemise kuupäeva ja aasta. Omakäeliselt kirjutatud testamendile kirjutab testaator ise alla. Kui omakäeliselt kirjutatud testament on esitatud notarile ja notar on selle kohta notariaalakti koostanud, kehtib see notariaalselt tõestatud testamendina.

•    Kodune testament kaotab kehtivuse, kui selle tegemise päevast on möödunud kuus kuud ja testaator sel ajal elab. Kui koduses testamendis ei ole märgitud selle tegemise kuupäeva ega aastat ning ka muul viisil ei ole võimalik tuvastada testamendi tegemise aega, on testament tühine. Testaator võib kodust testamenti hoida ise või anda selle hoidmiseks teisele isikule. Saanud teada testaatori surmast, on isik, kellele testaator on testamendi hoiule andnud, kohustatud testamendi viivitamata esitama notarile.

Pärija õigused ja kohustused

•    Pärija on kohustatud täitma kõik pärandaja kohustused. Pärandvara ebapiisavuse korral peab pärija need kohustused täitma oma vara arvel, välja arvatud juhul, kui ta pärast inventuuri tegemist on täitnud kohustused seaduses sätestatud korras, kui on välja kuulutatud pärand­vara pankrot või kui pankrotimenetlus on lõppenud pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu.

•    Pärija kannab pärandaja matusekulud, arvestades tavasid ja pärandi suurust. Kui pärandvarast ei piisa pärandaja matuse kuludeks, kannab pärija need kulud oma arvel. Pärandaja võib testamendis või pärimislepingus määrata, kes tema matuse kulud kannab.

•    Pärandaja perekonnaliikmetel, kes elasid pärandaja surmani temaga koos ja said temalt ülalpidamist, on õigus ühe kuu jooksul pärast pärandaja surma jätkata ühise majapidamise esemete kasutamist ja saada pärandi arvel ülalpidamist.

Allikas: pärimisseadus, Claudius õigusbüroo