Milles laste lein avaldub? Laste leina- ja kriisireaktsioonid on järgnevad:

    • ängistus ja haavatavus – pimeduse-, üksinduse-, suletud uste hirm, hirm kaotada teist vanemat;
    • elavad mälestused – kriitilistes olukordades salvestuvad mälestused ja aistingud võivad muutuda piinavateks mälupiltideks, mis ilmnevad enam õhtuti;
    • lein, kurbus ja igatsus – mõttetuse ja tühjuse tunne;
    • unehäired – uinumisraskused, hirmuunenäod, pidev väsimus;
    • ärrituvus, raev – võib avalduda näiteks vahetundides;

  • võlatunne, enesesüüdistused, häbi;

  • probleemid koolis – tulenevad kontsentratsiooniraskustest või motivatsiooni-langusest (“Milleks õppida, kui nagunii tuleb surm?”);
  • kehalised sümptomid – mitmesugused valud : pea- kõhu-, südamepiirkonna ja muud valud, iiveldus,oksendamine, öine voodimärgamine jm.;
  • probleemid kaaslastega suhtlemisel – üksindustunne, teised näivad lapsikud, kergesti ärrituvus ja vihastumine;
  • muutused iseloomus – enesessetõmbumine või väljaelamine;
  • pessimism tuleviku suhtes – tulevik muutub lühikeseks;
  • väärkäsitlused.

Vaatleme leinaprotsessi ja abistamise iseärasusi erinevas eas lastel.

Väikelastel on olulisim hirm saada mahajäetud, seetõttu on abis tähtis füüsiline ja psüühiline kohalolek. Ei tohiks teha elumuutusi, nt. kolida uude elukohta. Säilitadatuleks igapäevaelu rutiinid, nt. jätkata lasteaias- või kooliskäimist nii ruttu kui võimalik. Tuleb teada, et väikelastel esineb suhteliselt sagedamini kehalisi sümptomeid. Nad võivad emotsionaalsele pingele reageerida isegi palaviku või krambiseisunditega. Tuleks võtta ära süütunded (nt. võib laps mõelda, et ema suri sellepärast, et ta ei kuulanud sõna või tegi pahandust). Ei tohiks kasutada metafoore või luua illusioone, sest laps võtab neid sõna-sõnalt, tal võivad tekkida hirmud või ebareaalsed lootused. Lapsel tekib palju küsimusi, kui ta tajub, et tal on lubatud küsida. Tuleb anda lühikesed tõesed vastused kõigile tema küsimustele.

5-9 aastased lapsed näevad tihti surma vägivaldsena, karistusena. Sageli nad ka personifitseerivad surma. Neil võivad esineda hirmud seoses kujutlusega,et surm on isik, kes tuleb ja võtab kellegi kaasa. Sellele eale on iseloomulik maagiline mõtlemine, mis põhjustab palju süütundeid. Näiteks võib laps mõelda, et kuna ta oli teda karistanud isale soovinud halba, oligi tema soov täide läinud ja isa suri tema pärast. Need on põhilised asjad, milles tuleb aidata lapsel selgusele jõuda ja teda toetada.

9-10 aastased lapsed tajuvad surma kui midagi väga kohutavat, sellega kaasneb ängistus. Surm seostub haigusega, arusaam sellest on täielikum ja abstraktsem. Neil tekib palju eksistentsiaalseid mõtteid, mida nad turvalise täiskasvanuga jagada tahavad. Võib kaasneda suur üksindustunne.

Kuna puberteediiga on niigi kaoseperiood, siis lähedase surmajuhtum on suureks ohuks. Reaktsioone võib olla väga erinevaid. Selles eas lapsed võivad ka leina tgaplaanile suruda kuna neis ei ole selleks “ruumi” ning hakata leina läbi töötama alles 20-ndatel eluaastatel.

 

Nagu öeldud, leina on raske kanda, sest seda tuleb teha üksinda.

Mida siiski saame teha leinas laste abistamiseks?

Oluline on mõista, et lapsed ei vaja kaitset reaalsuse eest, vaid abi reaalsusega kohanemiseks.

  • leevenda laste mahajäetusetunnet
  • leevenda abitustunnet
  • anna lapsele infot
  • tee laps osaliseks, ära jäta teda kõrvale
  • aita tal sõnades väljendada temas ja tema ümber toimuvat, piltlikult öeldes, anna talle sõnad
  • aita lapsel end väljendada ka mittesõnaliselt, tunnetes, tegudes
  • aita lapsel fantaasiate ja kujutlustega hakkama saada
  • aita last mäletada, meeles pidada, sest üks tema hirmudest võib olla ära unustada (nt. võib koostada raamatu lahkunu kohta)
  • aita lapsel luua uusi sidemeid ja suhteid, leida lootust

 

Pastor Tanel Ots: «Surija silmad lähevad teist värvi …»

1822

Klaasistunud silmad. Kuivaks tõmbunud huuled. Viimased rasked hingetõmbed. Seda näeb kirikuõpetaja Tanel Ots iga nädal, kui ta Tallinna Diakooniahaiglas surijatega nende viimaseid hetki veedab …

Elukutseline pastor Tanel Ots (40) on mitmetahuline mees. Juba 1997. aastast on ta Jüri kiriku vaimulik, kuid peale selle ka Saku vallavolikogu esimees ning Kaitseliidu Harju maleva reservohvitser ja kaplan ehk sõjaväevaimulik. Kodus soovivad tähelepanu ja hoolitsust abikaasa, viis last, 15 lammast ning samapalju mesilastarusid. Mõned koerad-kassid ei lähe siinkohal enam arvessegi.
Kuid Taneli teeb tema kolleegide seas eriliseks see, et juba 12 aastat ei möödu tal ühtegi nädalat, kui ta ei pühendaks oma aega neile hingedele, kellel on siin ilmas jäänud elada üürikesed päevad, teinekord ka tunnid või minutid. Kaks korda nädalas kuulab Tanel vähihaigete viimaseid sõnu ja palveid. Mitte alati pole need pika õnneliku elu ära elanud inimesed, tihti hoopis nooremapoolsed, keda teade maise teekonna lühikeseks jäämisest on tabanud valusa hoobina. Paljud hääbuvad füüsiliselt, kuid nende mõistus on täiesti elujõuline. «Sellised inimesed teevad oma elust fantastiliselt vägevaid kokkuvõtteid. Korraga saavad nad aru, mis on elus oluline ja mis pole. Nad taipavad, mille nimel tasuks elada –kui vaid uue võimaluse saaks ...» pajatab kirikuõpetaja kirglikul toonil.

Abielu surivoodil

Inimesed kardavad surma. Ja surijaid. «Surm on üks põhilisi edasiviivaid jõude – terve elu põgeneb inimene surma eest,» mõtiskleb Tanel ja toob näiteks, kuidas inimesed tunnevad end halvasti, kui näevad peeglisse vaadates halli juust või kortsu. Või kuis naised meigivad end liiga palju, püüdes varjata vananemise märke ... Mis see muud on kui põgenemine surma eest?

Kuid surma palju lähedalt näinud mehena on ta veendunud, et inimene hakkab elama siis, kui ta lakkab põgenemast. Mõni suudab seda juba noorena, mõni ei suuda kunagi. «Aga kui inimene selleni jõuab, siis ma näen, kuidas ta õitseb ja elab täiel rinnal. Ja kui mitte varem, siis rasket diagnoosi saades hakkab inimene lõpuks elama.»

See tõde kõlab esmapilgul üsna paradoksaalsena, kas pole? «Jah, tihtipeale ei pääse haige inimene enam voodistki välja, kuid ta tajub maailma uutmoodi ja sõnastab asjad ümber,» selgitab Tanel oma mõtet.

Pastor tõdeb, et on kohutavalt kurb, kui lähedastel pole aega, tahtmist või julgust tulla veel viimast korda juttu rääkima. «Surijaid isoleeritakse. Neid kardetakse nagu tonte. Nii jäävad inimese oma lapsedki tihti surivoodil öeldud tarkustest ilma –ja mina saan need endale … Ma saan tohutult rikkaks iga kord, kui ma seal haiglas käin. Aga see on kurb …»
Tanel usub, et kuna see, kuidas siit ilmast lahkutakse, on surija jaoks niivõrd oluline,  suudab inimene oma suremist mõtte jõul edasi lükata. Ta teab konkreetseid näiteid, kus haige on ka raskes seisundis suutnud surma tõrjuda, kuna talle on öeldud, et lapselaps jõuab ülehomme Inglismaalt tema juurde. «Ja ta näeb oma lapselapse ära ja viieteist minuti pärast sureb. Selliseid asju juhtub.»
Kord ootas ka üks noor vähki põdev naine suremisega terve öö. Tema ja ta mehe elus oli palju juhtunud – nad olid näinud koos rõõmu ja muret, kodus kasvasid väikesed lapsed. Ainult üks asi oli neil tegemata – abiellumine. Tanel meenutab, kuidas mees vaatas haiglas oma surivoodil lebavat naist ja taipas: varsti on juba liiga hilja. Mees küsis Tanelilt, kas ta laulataks neid nädala või kuu pärast. Pastor küsis siis arstidelt, mida nemad arvavad, ja sealt tuli kiire vastus: kas täna või mitte kunagi. Seepeale tormas mees sõrmuse järele ...
Tunni aja pärast hakkas Tanel noori paari panema. Naine oli pikali voodis, istuda ta enam ei jaksanud, mees aga põlvitas voodi kõrval. Ühtäkki aga kostusid kõrvalvoodist rasked hingetõmbed. «Me saime kõik seal toas aru, et need on viimased.» Nad vaatasid teineteisele otsa ja peigmees sõnas: «Laseme edasi, ma olen ennegi surma näinud.» Siiski arvas haigla personal, et viisakas oleks paaripanemisega veel tunnike oodata ja lasta kõrvalvoodis surnul rahulikult olla, kuni ta ära viiakse leinatuppa. Nii ka tehti.

«Ma ei tea kuidas, aga tunni aja pärast oli palat lilli täis ja kardinad kaunistatud. Kõik oli pühaks tseremooniaks valmis,» meenutab paaripanija seda erilist päeva. Sõrmused said sõrme ja kuna üks voodi oli nüüd vabanenud, ütles Tanel mehele, et jää siia, ruumi on – teil on ju pulmaöö. Haige naine polnud sel hetkel võimeline enam rääkima, aga vähemalt sai ta oma värske abikaasaga pulmaöö koos olla. Vastu hommikut naine lahkus. «Mees oli tänulik. Tema süda oli rahul. Ta ei jäänud hiljaks.»

Söögipalve aitas rahulikult surra

Tanel teab, et tihtipeale tunnevad surivoodis inimesed kahetsust. Kunagi ei kahetseta seda, et tehti liiga vähe tööd, vaid ikka seda, et ei oldud piisavalt koos laste ja kallite inimestega. Mida lähemale jõuab viimne tund, seda rohkem rutiinseid asju muutub tühiseks.

«Religioossel inimesel on kergem – surres väljendab ta igatsust jõuda taevasesse koju. Tal pole siit ilmast raske lahti lasta. Inimene, kel pole religioosset maailmavaadet, on aga segaduses. Elada saab igat moodi, aga vot suremisega läheb raskeks,» mõtiskleb pastor.
Kui inimene on ahastuses ega suuda leppida mõttega, et peab siit ilmast lahkuma, tuleb Taneli sõnul inimesega rahulikult rääkida. Lõpuks ta ju mõistab, et ta on teel tagasi koju ja elu maa peal oli vaid lühike vahepeatus.

Kõige õudsem on pastori sõnul aga hoopis ükskõiksus – kui inimene ei hooli sellest, et ta surema hakkab, ja ütleb, et elu polnudki midagi väärt. Religioosne inimene pole ükskõikne ja teda on surmaks lihtsam ette valmistada.
Vahel on vaja vaid õige pisut, et inimene tunneks oma südames rahu. Tanel meenutab üht noort vähki põdevat meest, kes pealtnäha oli suur purakas tüüp, turske ja tätoveeringuid täis. Elada polnud tal enam aga kaua jäänud ja surma ta kartis. Mees usaldas Tanelile, et ta pole kunagi kirikus käinud ega tea vaimulikest asjadest midagi. Jutu käigus aga selgus, et vanaema oli õpetanud talle lihtsa söögipalve –ja kuna ta muud ei osanud, luges ta seda alati, kui tundis hirmu. Keerulise elusaatusega mees oli sattunud ka enne haigust ohtlikesse olukordadesse, isegi surmasuhu, ja lugenud neil hetkil ikka seda vana tuttavat söögipalvet. «Enne ta surma nägin, et ta suu liigub – jälle luges ta lapsepõlvest meelde jäänud söögipalvet. Siis tegi ta viimase hingetõmbe ja lahkus. Usun, et talle sellest pisikesest palvest piisas, et olla Jumalaga kontaktis ja minna rahulikult tema juurde.»

Ei leina surijaid

Tanel tunnistab, et ta näeb, kui inimene surema hakkab. «Surija silmad lähevad teist värvi, hingetõmbed muutuvad. Surema hakkaval inimesel on suu lahti, see kuivab ja tundub, nagu oleks ta janus, aga vesi ei aita enam.» Sama kiiresti muutuvad ka inimese sotsiaalsed vajadused. Surija ei pruugi enam mingil hetkel tahta suhelda – ta soovib vaikselt ja üksinda lahkuda …
Tanel usub, et keha on hinge sees, mitte aga vastupidi, hing kehas. «Eks seda väljenda ju ka eestikeelne ütlemine «hinges olema». Kui keha tagasi põrmu langeb, pole hinge seisukohalt midagi väga põrutavat muutunud. Hing elab igavesti.»

Võib-olla just selle teadmise tõttu suudavad kogenud pastor Tanel ja teised diakooniahaigla töötajad pärast inimese surma mitte leinata, vaid meenutada iga lahkunut sooja sõnaga. Ka sel päeval, mil Taneliga intervjuud teeme, on haiglas just lõppenud mälestushetk, kus loeti ette viimastel päevadel lahkunute nimed ning töötajad hakkasid meenutama erinevate inimestega seotud jutte ja mälestusi. «Me meenutame neid nagu oma perekonnaliikmeid, aga seda professionaalsel viisil – ka diakooniahaigla töötajad peavad jääma inimestena alles. Ka mina.»

Viie lapse isa Tanel ei lülita end haiglasse minnes ja sealt lahkudes ümber. «Minu jaoks on haiglas kogetu sama loomulik kui kodus oma väikeste lastega koos olemine. Haiglas nähtud surm ja kodus rõkkav elu – need on kaks elu loomulikku osa ja ma ei lahuta neid teineteisest.»
Tanel sõnab siira tunnustusega, et diakooniahaiglas töötavad fantastilised inimesed – nende inimeste jaoks pole nende töö rusuv või vastumeelne, vaid nad tahavad kogu südamest aidata inimestel inimväärselt oma viimaseid nädalaid ja päevi veeta. «See seal on päriselu. Ehtsad tunded. Ei mingeid maske enam. Ja sellepärast ma ei suudagi sellest tööst loobuda.»

Tekst: Triin Tõnurist
Fotod: Penelope Russak

Armumine on paarisuhte ja pere loomise algus. Nii nagu lapse surmagi puhul rabab leinajat armastatu surma ebaloomulikkus normaalses elutsüklis - see on elu loomuliku järgnevuse katkestamine, mida leinaja tajub tihti ebaõiglasena (Miks pidi see juhtuma just nüüd?).

Armunu leinas võivad esineda kõik tavalisemad leinareaktsioonid ja ka abikaasa/elukaaslase leina iseärasused. Kuid lisaks sellele kaasnevad suhte alguses kogetud kaotusega veel muudki eripärad.

Sõltuvalt suhetest armunute ja nende perliikmete ning sõprade vahel, võib värskelt armunu oma leinas tunda end tõrjutuna ja üksi - pereliikmete ja lähedaste sõprade lein võib mõjuda armunu leina alaväärtustavalt (Kas minul on vähem põhjust/õigust leinata, kui olime nii lühikest aega tuttavad?). Kaasneda võivad ka küsimused, kas armunu on lisatud matusekülaliste nimekirja, kes ja kuidas armunut kaaslase surmast teavitab ja kuidas teised lähedased armunusse suhtuvad.
Püüd lohutada armunut sõnadega: Te polnud veel teineteisega harjuda jõudnud / ei olnud veel väikeseid lapsi / on lihtsam alustada uuesti, ei ole abistav. Leinasid ei peaks ka omavahel võrdlema (Ma tean, mida sa tunned, või Temal on veel raskem) - iga lein on ainulaadne segu erinevatest tunnetest, mis on iseloomulik just sellele suhtele lahkunu ja leinaja vahel.

Perekeskus pakub pere- ja paarinõustamist, hingehoidu ja tuge erinevate murede puhul.

EELK Perekeskus avati Tallinnas 10. jaanuaril 2014. Meie poole võib pöörduda kui: Sul on paarisuhte mure; Sul on raske toime tulla petmise või armukadedusega; kaalud lahutust või püüad lahutusest toibuda; Su laps käitub halvasti, tal on lasteaias või koolis probleeme; Sa koged valusalt kaotusvalu, leina;  Sul on keerulised suhted oma vanematega; Sinu pereliige on haige või […]

Telefon: 5688 5207 või 569 1506

Aadress: Lastekodu 6a, 10113 Tallinn

Hoovi peal on helekollane maja, mille Lastekodu tänava poolse ukse taga tuleb meie logoga uksekella helistada. Siis tuleme teile vastu. Ruumid ise asuvad soklikorrusel. Maja küljel on mõned tasuta parkimiskohad. Kui need on hõivatud, siis tuleb parkimisel arvestada, et tegemist on kesklinna tasulise parkimise tsooniga.

Koos abikaasa/elukaaslase surmaga muutub perekonna senine toimimine ja suhted pereliikmete vahel. Kaasneb ka identiteedimuutus - abikaasa/elukaaslase identiteedist saab lese või üksikvanema identiteet (Erjanti).

Nagu lapse surma, nii tajutakse ka abikaasa/elukaaslase surma varases eas elu loomuliku järgnevuse katkestamisena - pere loomine on alles ees või lapsed alles väikesed. Selline kaotus tekitab küsimusi elu ja surma mõtte kohta - Miks meie? Miks nüüd? Jumal? Saatus? Juhus? Vanemas eas võib abikaasa/elukaaslase surmaga kaasneda leinas ka hirm üksinduse ees.

Abikaasa/elukaaslase surmaga kaasneb ühiste tulevikuplaanide kadumine. Leinajad võivad tihti täielikult loobuda tulevikku suunatud mõtetest. Samas võib lähedase surmaga kaasneda pidev kujutlemine, milline oleks tulevik siis, kui lähedane oleks ellu jäänud (Erjanti).

Abikaasa/elukaaslase kaotanud inimesi võivad teised näha kui potentsiaalseid perekonnalõhkujaid. Leinajale võidakse teha ka kohatuid ettepanekuid, eeldades, et üksinda elamine on raske. Suhtumine üksikvanemasse võib olla väga erinev. Samas võib muutuda ka leinaja enda sotsiaalne käitumine - teiste inimeste nägemine koos nende lähedastega on raske ja see võib leinaja viia seltskonnast eemaletõmbumiseni. Eriti rasked võivad leinaja jaoks olla pühad ja tähtpäevad, mis on keskendunud paaridele ja peredele (Erjanti; Rando). Nii muutuvad leinajale keerulisemaks sotsiaalsed suhted.

Muutuda võivad ka leinava üksikvanema peresisesed suhted - lastelt, eriti vanematelt lastelt, hakatakse nõudma rohkem ja pannakse neile lisakohustusi kodustes töödes (Erjanti).

Lähedase inimese surma järel muutub igapäevaelu mitmel viisil - kaob senine ühine tegevus ja harjumuspärane tugi, samas võivad inimesed avastada enda jaoks uued huvid või pöörduda tagasi vanade harjumuste juurde, millest kooselu ajal loobuti (Erjanti; Kast).

Kui leinaja oli lahkunust majanduslikult sõltuv või tunneb üksikvanemana muret laste kasvatamise pärast, siis võib materiaalne mure tuleviku pärast lisada leina veel süütunnet (Erjanti; Kast).

Abikaasa/elukaaslase leinas võivad esineda lisaks kõik tavalisemad leinareaktsioonid.