Jurist Evi Hindpere raamat pärandamisest: mis saab peale surma ja miks on mõnel juhul mõistlik pärandusest loobuda?

 
Kasulik.ee
                     
Evi_Hindpere
Evi_Hindpere

"Pärimine. Pärandaja, testament ja pärijad ehk mis saab peale surma?" on uus praktiline käsiraamat, mis annab nõu vara üle otsustamise osas ajal, mil inimese enda maine teekond on otsa saanud. Käsiraamatu autor on jurist Evi Hindpere.

„Pärimine on alati seotud kellegi surmaga. Elu lõppvaatuseks on alati surm. Elu jooksul kogutud vara ei saa sealpoolsusesse kaasa võtta keegi. Nii tekibki inimese surma korral küsimus, kes pärib kadunu maise vara ja millised tagajärjed pärimine endaga kaasa toob," võtab autor Evi Hindpere kokku käsiraamatu koostamise vajaduse portaalis kv.ee.

"Tänases maailmas, kus enamusel inimestel on mõni laen kanda, võib kohustuse pärandiks saamisel olla hoopis mõistlik pärandist loobuda,“ toob Evi Hindpere näite, sest pärimine ei ole ainult vara ehk õiguste üleminemine. Pärijad saavad enda kanda ka lahkunu kohustused.

Uus käsiraamat „Pärimine. Pärandaja, testament ja pärijad ehk mis saab peale surma?“ on saadaval Kinnisvarakooli e-raamatupoes ja kõikides suuremates raamatupoodides.

 

 
Maaleht
                     

Lugeja küsib: Kui kauaks on võimalik pärandi vastuvõtmist edasi lükata? Millal peavad pärijad saadud maja või maa eest makse maksma hakkama? Kas maksta tuleb ka siis, kui pärand on ikka veel ümber vormistamata ja surnud isiku nimel?

Vastab vandeadvokaat Ivo Mahhov

Alates 1. jaanuarist 2009 kehtiva pärimisseaduse kohaselt läheb pärand pärijatele üle iseeneslikult, kui pärija pärandist ei loobu. Loobuda on võimalik pärimisseaduse § 119 kohaselt kolme kuu jooksul alates päevast, millal pärija sai teada või pidi teada saama pärandaja surmast ja oma pärimisõigusest. Loobumiseks tuleb esitada avaldus notarile.

Kui pärija pärandist ei loobu, loetakse ta pärandi vastu võtnuks tagasiulatuvalt alates pärandi avanemisest ehk pärandaja surmast. Sellest ajast kuulub pärandaja vara pärijale ja pärija on isiklikult vastutav kõikide pärandvaraga seotud kohustuste, sh maksukohustuste täitmise eest.

Pärandi ümbervormistamise ajal erilist tähtsust ei ole. Tõsi, kui pärija pole pärimistunnistust võtnud ning registritest uus omanik ei nähtu, võib maksuametil, korteriühistul või teistel võlanõudjatel olla keeruline pärijat leida ja oma nõuet esitada. Sellisel puhul võib võlausaldaja vastavalt pärimisseaduse § 166 lg 1 pöörduda notari poole, paluda temal pärija kindlaks teha ning anda selle kohta välja pärimistunnistus. Kui aga vaidlust pärija isiku osas ei ole, võib pärija vastu kohtuhagi esitada ka ilma pärimistunnistuseta.

Seega võib viivitus pärimise vormistamisel küll hetkeks raskendada ja edasi lükata võlgade sissenõudmist, kuid ei tarvitse vabastada nende ega tekkivate viiviste maksmisest tulevikus.

Kas lapsele rääkida surmast? Jah.

Laps peab õppima 3 asja, et surma mõistest aru saada:

1.       Surm on paratamatu ja universaalne: kõik, mis elus sureb kord; ka head surevad; surm ei vali.

2.       Surm on lõplik ja pöördumatu: ei meie soovimine ega hea käitumine  ei too tagasi surnud inimest.

3.       Surnu ei saa enam midagi tunda: ta ei tunne külma ega valu.

Lapsel on raske toime tulla, kui:

·         Laps tajub täiskasvanu ülitugevaid reaktsioone ja talle ei seletata neid.

·         Lapsele ei seletata eakohaselt ja arusaadavalt juhtunut, vaid ta üritab luua ise pildi põhjustest ja tagajärgedest.

·         Lapsel puudub täiskasvanu, kellega juhtunust rääkida.

 

Kas laps peaks osalema matustel? Jah

Lapsele tuleb seletada, milleks matused on:

·         kui inimene sureb, siis keha maetakse maha. Inimesed kogunevad, et näidata kui tähtis ta neile oli, kuivõrd teda armastati ja igatsema jäädakse

·         jäetakse hüvasti

·         oluline on rõhutada, et surnu ei tunne midagi

·         mis seal hakkab toimuma, kuidas inimesed reageerivad

 

Matuste ettevalmistamisse võib kaasata ka last (lillede valik, joonistus, kiri – mida sa tahaksid talle öelda?)

Lapse seltsis on usaldusväärne ja turvaline täiskasvanu.

Lapsel on hiljem võimalik oma muljeid käsitleda.

 

Soovitused täiskasvanule lapse abistamiseks:

·         räägi lapsega juhtunust, luba ka lapsel rääkida, isegi julgusta last rääkima küsides näiteks „mida sina arvad?“

·         kuula ja aktsepteeri lapse tundeid; õpi taluma vaikust ja pisaraid.

·         Paku lootust, kuid hoidu valu ära võtmast, lapsele tuleb sisendada kindlustunnet.

·         Jätka igapäevast rutiini, see on väga tähtis.

Allikas: Laste ja Noorte Kriisiprogramm

1. Arsti või kohtumeditsiinieksperdi poolt väljastatud tõendi ja surnu isikut tõendava dokumendi
(passi) alusel tuleb vormistada surmatunnistus elukohajärgselt kas:
Tallinna Perekonnaseisuametis või kohalikus omavalitsuses.

2. Pöörduda selle kalmistu, kuhu soovite matta, kontorisse matuse päeva ja kellaaja
määramiseks. Kaasas peab olema surmatunnistuse originaal. Matus vormistatakse pärast
seda, kui matja on esitanud surmatunnistuse, näidanud hauaplatsil hauakoha ja tasunud
tellitud teenuse eest.Suvehooajal (16. aprillist kuni 30. novembrini) tuleb matus vormistada
hiljemalt matusele eelneval päeval kella 10.00-ks. Talvehooajal (1. detsembrist kuni 15.aprillini) - üle-eelmisel
päeval. Pühapäeval, esmaspäeval ja riiklikel pühadel matusetalitusi ei korraldata.

 

3. Hauaplatsi mitte omavatele klientidele eraldatakse 1 või 2-kohaline plats Liiva kalmistule.

 

4. Hauaplatsi kasutajaks on isik, kellele hauaplats on eraldatud. Kasutaja võib tõestatud volikirja alusel lubada
hauaplatsi kasutamist teistel isikutel. Hauaplatsi olemasolu korral on vajalik platsi kasutaja nõusolek haua
kaevamiseks.

5. Matuserituaaliga seonduvaid teenuseid ja matusetarbeid saab tellida matusebüroodest.

6. Peielaua saab tellida Tallinna Peieleauad veebilehelt www.peied.ee

Müümine, pärandamine, kinkimine. Mis vahe on kinkelepingul ja testamendil?

 

 

Priidu Pärna. Elukiri

 

On levinud eksiarvamus, et ühe abikaasa surma korral on pärijaks üksnes teine abikaasa. Kas pärijate ringist saab kedagi välja jätta? Milline erinevus on kinkelepingul ja testamendil? Kumba on soodsam teha? Kas testamendi peab kindlasti tegema?

 

Seadus tagab pärimisõiguse ning surma korral on pärijateks surnu seaduslik abikaasa ja lapsed. On levinud eksiarvamus, et ühe abikaasa surma korral on pärijaks üksnes teine abikaasa. See ei kehti isegi juhul, kui paaril endal ei olnud lapsi – sel juhul pärivad koos abikaasaga surnud isiku vanemad, õde-vend või nende lapsed.

Testament
Seadusest tulenevat pärijate ringi saab igaüks ümber kujundada testamendi ehk oma viimse tahte avaldusega. Testamendi korral jääb isik oma vara peremeheks ja testament jõustub surma järel. Testament ei takista isikul eluajal oma varaga tehingute tegemist (eelkõige kinkimist). Testamendiga saab ka lastetu paar määrata abikaasa ainupärijaks, välistada pärijate ringist pärandit „mitte ära teeninud“ lähedase või pärija, kes on juba eluajal vanematelt piisavalt vara või toetust saanud. 

Testament annab seega võimaluse lahendada pärimisküsimust õiglaselt.
Testmendi tegemine näitab üles isiku vastutustunnet, et ta ei jäta vara jagamist oma arvukate sugulaste õlule. Rohkem võiks eluõhtule jõudnud kaaluda oma varaosa jätmist heategevuslikeks eesmärkideks. Millegipärast saabuvad enamasti sellised pärandid meile välismaalt (kodukoolile, lastekodudele, haiglatele jne), kuid eks see näita ühiskonna küpsuse astet.
Abikaasad saavad teha ka vastastikuse testamendi, mille muutmine ei ole enam nii lihtne kui igaühe eraldi tehtav testament. Sellise testamendiga soovivad abikaasad määrata teineteist vastastikku pärijaks eesmärgiga vältida vara killustumist kauem elanud abikaasa ja laste vahel. Seda eriti juhul, kui lapsi on erinevatest suhetest. Lapsed pärivad sel juhul mõlema vanema surma järel ning seda pärijate ringi saavad abikaasad ühiselt kujundada. 

 

Testament on soovitatav teha notari juures või notar koju kutsuda, sest sel juhul on tagatud õigusnõuanne ja üheselt arusaadav viimse tahte avaldus. Inimene võib testamendi ka ise omal käel kirjutada või selle kahe tunnistaja juuresolekul allkirjastada. Niinimetatud kodune testament kehtib kuus kuud ja vajab siis jälle uuendamist.

Kinkimine
Kinkelepingu puhul muutub vara omanik kohe ja kinkelepingu tingimusena saab kokku leppida, et kinkijal on õigus sisse elama jääda kuni surmani. Selline kokkulepe on tungivalt soovitatav kanda ka kinnistusraamatusse, et tagada seeselamise õiguse kestmine ka olukorras, kus uus omanik kinnisavara edasi võõrandab või peaks seda müüma näiteks kohtutäitur. Kinkelepingu lisatingimustena saab kokku leppida ka ülalpidamiskohustuses või selles, et kommunaalkulusid kannab kingisaaja.
Kirjalikult fikseeritud lisatingimuste täitmata jätmine või ka seaduse keeli „jäme tänamatus“ annavad õiguse tulla kinkijal notari juurde ja lepingust taganeda. Taganemise korral tekib üksnes kingituse tagasinõudeõigus ja vaidluse korral peab ikka pöörduma kohtu poole, mis pole odav tegevus. Seega peab kingituse korral üheksa korda mõõtma ja üks kord lõikama. 

Sageli tahavad isikud siiski oma omandist ja sellega seotud kuludest lahti saada juba enne surma. Kingituse tegemisel võib olla kinkija motiiv see, et siis ei ole vaja pärimisasja ajada. See ei pruugi siiski nii minna, sest inimesel on ka pangakonto ning otsekorraldus- ja muud tarbimislepingud, mida pärimistunnistuseta lõpetada ei saa. Ka testament ei võta ära vajadust pärimismenetluse algatamiseks notari juures – testament on sel juhul üksnes pärimisasja lahendamise alus.

Mis on soodsam?
Notarile sageli esitatav küsimus on: kumb on omanikule soodsam, kas vara kohe ära kinkimine või pärast pärimisasja vormistamine? Sel alusel siiski otsust teha ei saa. Põhiküsimused, mida vaagida, on ikka need, kas ollakse valmis omandist kohe loobuma ja kas vara omandaja on usaldusväärne isik või soovitakse jääda siiski ise vara omanikuks surmani. 

Ka lõivude mõttes ei pruugi olla kinke või pärimisasja vormistamine väga erineva maksumusega. Pärimisasja kulu on keskeltläbi 200 eurot ja kui teha eelnevalt testament, siis lisandub veel 40 eurot. Kinke vormistamine sõltub erinevalt pärimisasja lahendamisest vara väärtusest. Kui korter maksab näiteks 70  000 eurot, siis kinkelepingu vormistamise notaritasu ja riigilõiv on umbes 280 eurot.
Varaliste küsimuste osas on võimalik jääda surmani omanikuks ja anda üksnes notariaalne volikiri mõnele lähedasele usaldusisikule kinnisvaraga seotud toimingute tegemiseks, sealhulgas korteriühistu üldkoosolekul osalemiseks, vara üürileandmiseks, kommunaalteenuste lepingute sõlmimiseks ja nii edasi. Siiski tahan hoiatada üldvolikirja tegemise eest ja seda eriti „võõra inimese“ kasuks. Üldvolikiri annab esindajale täielikud õigused kõigiks tehinguteks ja toiminguteks teie varaga (pangakontod, kinnis- ja vallasvara). Pigem paluda notaril volikirjas piiritleda konkreetsed tegevused, milleks volitust anda on vaja.
On veel üks asi, mis tekitab palju arusaamatust. Nimelt arvavad inimesed, et kui korter või maja on kinnistusraamatus tema nimel, siis ei ole vaja abikaasa surma puhul pärimisasja ajada, ning tekivad probleemid, kui sellist vara tahetakse müüa, kinkida või pantida. Notar tuvastab, et abielu kestel ostetud või erastatud kinnisvara on perekonnaseaduse kohaselt siiski ühisvara, ja pärimine tuleb vormistada tagantjärele. Vaid kingitused, tagastatud vara ja pärandvara ei muutu abikaasade ühisvaraks. Samas, juhul kui isik ehitas või ostis maja, kui ta oli vallaline, ja maa erastas, kui oli juba abielus, muutus kogu kinnistu ühisvaraks. Kui maja kuulus abikaasadele ühiselt, aga maa erastas juurde pärast abielu lõppemist üksainus abikaasa, siis jääb kogu kinnistu ühe abikaasa lahusvaraks.
Nagu näha, ei ole varaküsimused lihtsad. Kõige kindlam on erinevaid variante kaaluda koos notariga. Kui te pärast seda otsustate mingi notariaaltoimingu kasuks, siis on eelnev nõustamine teile tasuta.
Elukiri, november 2013