Seitse üksildast hetke, mida me kõik elu jooksul kogeme

Üksindusel ja üksildusel on vahe. Üksinda olemise aega vajame me kõik, kuid paratamatult tuleb meil ette ka hetki, mil me tunneme sügavat üksildust.

  1. Kui sa kaotad sõbraga kontakti. See juhtub varem või hiljem meist kõigiga. Me oleme sõbraga väga lähedased, kuid midagi muutub: üks meist kolib või kaotame kontakti mingil muul põhjusel.
  2. Kui sa kolid uude kohta. Paljud inimesed ei pruugigi kolimisega kaasnevat üksildustunnet kogeda, kuid aina muutuvas globaliseerunud maailmas on see siiski pigem erandiks kui reegliks. Kuid igaüks, kes on uude linna kolinud, teab seda üksildustunnet, mis tabab, kui mõistad, et pead leidma uued sõbrad, harjuma uue kogukonnaga, leidma uuesti oma koha.
  3. Kui su lähedane sureb. Me kõik kogeme seda mingil hetkel ning surmaga kaasneb lein. Ning isegi, kui lein möödub, tabab meid ikka aeg-ajalt paratamatu igatsus ja üksildustunne, kui tahad võtta telefoni, et inimesega mõnd eluhetke jagada ... ja mõistad, et ei saa seda enam iial teha.
  4. Kui sul on hea idee, aga keegi ei kuula sind. See on olukord, mis võib tulla ette nii tööl, kodus kui sõprade ringis. Asi polegi nii väga selles, et inimesed suga ei nõustuks, nad lihtsalt isegi ei kuula sind ära.
  5. Kui sul on raske ja sa pead üksinda hakkama saama. On hämmastav, kui palju võib rasketes olukordades aidata hea tugivõrgustik. Aga vahepeal peame me kõik oma lahinguid üksi pidama. See on üksildane tunne, aga tänu sellele muutume me tugevamaks ja iseseisvamaks.
  6. Kui keegi jätab sind maha. Kui su kallim jätab su maha, ükskõik, mis põhjusel, toob see kaasa valu ja üksildustunde. Veel hullem, kui sind jäetakse kellegi teise pärast maha, sind justkui asendatakse.
  7. Kui sa pead silmitsi seisma oma suurimate hirmudega. Ja seda saad teha ainult sina ise, üksinda.

Allikas: Higher Perspective

Dagmar Lamp, naine.postimees.ee toimetaja  15. jaanuar 2016 13:59

Raamatu autor Bronnie Ware.bronnieware.com

Austraallanna Bronnie Ware hooldas aastaid vanureid ja pani oma hoolealustega vesteldes tähele, et paljud inimesed kahetsevad enne surma samu asju. Nende tähelepanekute põhjal kirjutas ta raamatu „5 levinumat surmaeelset kahetust“. Siin on lugu 94-aastasest Jozsefist. Ta oli andnud ainult sellist eeskuju, mis õpetas, kuidas raha teenida ja milline on raha väärtus. „Mis sellest praegu kasu on?” ohkas ta.

94-aastase sureva mehe kohta nägi Jozsef meie esimesel kohtumisel tähelepanuväärselt hea välja. Ta oli leebe mees, kes armsalt naeratades meenutas mõnikord väikest poissi.
Mulle hakkas tema tasane kuid elav huumorimeel kohe meeldima.

Jozsefi perekond oli otsustanud talle lähenevast surmast mitte rääkida. Mul oli seda raske mõista, kuid püüdsin nende otsust austada nii palju kui võimalik. Aga juba mõne nädala jooksul võttis Jozsefi haigus väga järsu pöörde halvemuse poole ja sellest polnud võimalik mööda vaadata.

Jozsefi iseseisvalt hakkama saamise ajad olid möödas. Iga päevaga muutus ta üha enam sõltuvaks minu abist. Haiguses polnud võimalik kahelda. See oli ilmne iga kord, kui ta püüdis seista või istuda, ja me mõlemad võtsime selle iga kord vaikselt teadmiseks. Samal ajal kui perekond üritas teha nägu, et midagi pole lahti, võttis Jozsefi s maad äratundmine. Ta oli tõesti väga haige.

Valu vaigistamiseks anti talle nii palju ravimeid kui võimalik. Ent nagu paljudel juhtudel, on ravimite kõrvalmõjuks kõhukinnisus. Selle häda leevendamiseks läks omakorda vaja rohtusid, aga Jozsefi puhul lahtistid hästi ei toiminud. Niisiis tehti mulle ülesandeks, et aitaksin Jozsefi soolt tühjendada
talle vaesekesele pärakusse lahtistava küünla panemisega.

Kui inimene on juba sellises staadiumis haige, siis puudub igasugune privaatsus. Selleks ajaks oli kadunud ka eneseuhkus.
Jozsef keeras end küljele ja ma sisestasin talle pärakusse väikese küünla. Muidugi üritasin teha olukorra nii lihtsaks kui võimalik ja kuulsin oma suust tuttavaid sõnu, mida ikka ja jälle teistelegi hoolealustele olin öelnud.

„Kõik saab alguse toidu ja kakamisega ning lõpeb samuti söömise ja kakamisega,” viskasin leebelt nalja. Surijate hooldamise käigus olin hakanud paremini mõistma elu tsüklilisust. See, mis tekitab vastsündinuile kõige suuremat rahulolu, on toit, soolte tühjendamine ja puuksutamine. Ja surijate käest küsitakse ikka esimese asjana, kas nad ikka söövad veel ning kas kõht käib korralikult läbi. Kui surija siis lõpuks tugevate valuvaigistite kiuste suudab roojata ja valu leevendada, on see kõigile suureks kergenduseks. Nii oli ka Jozsefi ja tema pereliikmete puhul, kui Jozsef üsna pea pärast lahtistit tualetis peaaegu plahvatuse korraldas.

Muidugi oli see kergenduseks mullegi, ja seda mitte ainult seetõttu, et mu hoolealusel oli nüüd parem olla, vaid ka sellepärast, et protseduur oli esimesel katsel õnnestunud.

Üks Jozsefi poegadest elas lähedalasuvas eeslinnas ja käis isa iga päev vaatamas. Jozefi tütar elas välismaal. Iga päev lobisesid isa ja poeg mõnda aega – peamiselt sellest, mis seisis ajalehe
ärilehekülgedel –, kuni Jozsef ära väsis. See juhtus päris kiiresti, sest Jozsefi seisund halvenes äärmiselt kiiresti. Jozsefi poeg meeldis mulle, kuid ma ei tundnud temaga erilist sidet.

Antipaatiaks polnud siiski ühtegi põhjust. Kui ma Jozsefi le mainisin, et tema poeg on meeldiv mees, vastas Jozsef: „Teda huvitab ainult raha.” Kuna eelistan suhtuda inimestesse selle järgi, mida ma ise näen ja kogen, üritasin Jozsefi märkuse kõrvust mööda lasta, et see minu hinnangut ei mõjutaks.

Järgnevate nädalate jooksul rääkis minu hoolealune mulle mitmeid lugusid, enamasti armastusest oma töö vastu.
Jozsef ja tema naine Gizela olid mõlemad üle elanud holokausti. Pärast vangilaagrit oli neil õnnestunud pääseda Austraaliasse. Jozsefi lugudes oli vaid fragmente laagri ajast ja ma ei käinud peale, et ta sellest rohkem vestaks. Mina oli seal selleks, et kuulata, mitte selleks, et määrata, mida Jozsef peaks minuga jagama. Ilmselt oli mõlemal lihtsam elada nii, et nad holokausti ajast ei rääkinud. Püüdsin olukorraga leppida, kuid mul oli kohutavalt raske leppida teadmisega, et mõlemad olid pidanud nii palju valu endas kandma. Tundsin neile südamest kaasa.
Minu ja Jozsefi vahel arenes sundimatu õhkkond ja me rääkisime teineteisega kõikvõimalikel teemadel. Meil oli sarnane huumorimeel ja me mõlemad olime üsna vaikse loomuga.
Niisiis, me meeldisime teineteisele. Põlvkondade erinevus ei mänginud mingit rolli, sest vestluste käigus tekkinud side tugevnes iga päevaga. Gizela tuli ikka ja jälle toiduga ning õhutas pidevalt Jozsefi t sööma. Gizela oli suurepärane kokk, ja vaatamata sellele, et Jozsef ei suutnud peaaegu mitte midagi enam süüa, valmistas Gizela ikka veel suuri koguseid.

Osaliselt oli see tingitud kindlasti harjumusest, kuid osaliselt ka eitusest. Perekonnal oli kuidagi õnnestunud pehmeks rääkida Jozsefi arst, et temagi haigusest ei räägiks. Massiline eitamine.
Vähe sellest, et pereliikmed Jozsefi le tema seisundi ja paratamatu kuhtumise kohta tõtt ei rääkinud, nad üritasid hoopis Jozsefit veenda, et ta saab terveks. „Söö nüüd ometi, Jozsef. Varsti hakkab sul parem,” kordas Gizela. Tundsin tallegi kaasa.

Kujutan ette, et nii suur hirm tõe ees on kohutavalt raske koorem. Jozsef ei suutnud süüa päevas rohkem kui ühe topsi jogurtit ja tema jõuvarud olid otsakorral. Ta ei jaksanud enam ilma abita elutuppa kõndida, kuid endiselt korrutati talle, et mõne aja pärast on ta terve. Hoidsin suu kinni, kuni Jozsef minu käest otse küsis.

Gizela oli äsja toast lahkunud. Jozsef oli poollamavas asendis voodil ja ma tegin talle jalamassaaži, mida ta polnud varem elus kunagi saanud, kuid millega ta nüüd mõne nädala jooksul oli ülima rahuloluga ära harjunud. Mulle meeldis oma hoolealuseid hellitada ja võib-olla sellepärast me lähedasteks saimegi. Paljud hoolealustega peetud vestlused toimusid just jalamassaaži, kammimise, seljasügamise või küünte viilimise ajal.

„Ma olen ju suremas, eks ole, Bronnie?” küsis Jozsef, kui Gizela oli toast lahkunud.
Vaatasin talle hellalt otsa ja noogutasin. „Jah, Jozsef, oled küll.”
Ta noogutas kergendunult – lõpuks oli talle tõtt räägitud.
Pärast Stella juures kogetut ei suutnud ma enam mitte kunagi valetada. Jozsef vaatas mõnda aega aknast välja. Jätkasin mugavas vaikuses tema jalgade masseerimist.
„Aitäh. Tänan sind, et mulle tõtt rääkisid,” ütles Jozsef lõpuks oma kõva aktsendiga. Naeratasin õrnalt ja noogutasin.

Vaikus kestis veel paar sekundit. Siis Jozsef jätkas: „Nad ei saa sellega hakkama,” ütles ta oma perekonna kohta. „Gizela ei suuda seista silmitsi valuga ja mulle seda rääkida. Tema saab hakkama. Ta lihtsalt ei suuda minuga sellest rääkida.”
Teadlikkus oma olukorrast tegi Jozsefi rahulikuks ja mina olin rahul, et olin olnud aus.
Ta jätkas: „Mul pole enam palju jäänud, ega?”
„Ma ei tea, Jozsef.”
„Nädalad, kuud?” küsis ta.
„Ma tõesti ei tea, kuid mulle näib, et saame rääkida ainult nädalatest või koguni päevadest. Mul on selline tunne, kuid tegelikult ma ei tea,” ütlesin ausalt. Ta noogutas ja vaatas jälle aknast välja. Väga vähesed oskavad õigesti ennustada, millal täpselt keegi sureb, kui just pole tegemist surija ilmselgelt viimaste päevadega. Aga seda küsimust esitasid hoolealused ja nende perekonnad alati, mõnikord korduvalt. Jozsefi hooldamise ajaks suutsin seisundi halvenemist juba paremini hinnata; samuti olin näinud, kui kiiresti olukorrad võivad muutuda.

Mõnikord muutus enne lõplikku kojujõudmist inimese seisund näiliselt paremaks. Minu kui hooldaja edu oli tingitud sellest, et töötasin vaistlikult. Vaistule toetudes olin Jozsefi le vastanud, kuigi oleksin parema meelega vastuse võlgu jäänud.
Ent ma ei tahtnud valetada: öelda, et tal on veel kuid elada, kuigi see polnud enam mitte kuidagi võimalik.

Olin jalamassaaži lõpetanud ja vaatasin samuti aknast välja. Jozsef katkestas mõne aja pärast vaikuse. „Ma kahetsen, et ma nii palju tööd tegin.” Jäin ootama ja ta jätkas: „Ma armastasin oma tööd. Armastasin tõesti. Sellepärast ma nii palju töötasingi; ja sellepärast, et minu pere ja nende pered saaksid elada.”
„No siis on kõik hästi. Miks siis kahetseda?”
Ta selgitas, et kahetseb peamiselt seda, et tema pereliikmed olid teda Austraalias elamise ajal nii vähe näinud. Ta polnud andnud neile võimalust ennast tundma õppida. „Ma kartsin oma tundeid välja näidata. Sellepärast ma muudkui töötasin ja töötasin ega lasknud kedagi endale ligi. Nad ei ole sellist üksiolemist ära teeninud. Nüüd ma soovin, et nad oleksid mind tundnud.”

Jozsef rääkis, et ka ta ise polnud ennast kuni viimase paari aastani tundnud. Mis siis veel teistest rääkida: kuidas nad oleksidki saanud teda tundma õppida? Me rääkisime suhete mustritest, kui raske neid on murda, ja Jozsefi armsad silmad olid väga kurvad. Rääkisime ka sellest, kui tähtis on see, et suhe saavutaks oma suurima potentsiaali. Jozsefil oli tunne, et ta oli kaotanud võimaluse luua oma lastega armastavaid ja sooje suhteid. Ta oli andnud ainult sellist eeskuju, mis õpetas, kuidas raha teenida ja milline on raha väärtus.
„Mis sellest praegu kasu on?” ohkas ta.
„Aga sa oled oma eesmärgi täitnud,” proovisin lohutada.
„Sa oled taganud neile mugava elu. Oled neile kõike võimaldanud, nii nagu soovisid.”
Mööda Jozsefi põske veeres pisar. „Aga nad ei tunne mind. Nad ei tea, kes ma olen.” Vaatasin teda hellalt. „Ja ma tahan, et nad mind tunneksid,” ütles ta ja pisarad hakkasid voolama.
Jozsef nuttis ja ma vaikisin.

Mõne aja pärast avaldasin Jozsefile arvamust, et veel pole hilja. Ta polnud sellega nõus. Ta ei jaksanud enam pikalt rääkida, nii et juba ainuüksi see oleks tundmaõppimise keeruliseks muutnud. Veel tunnistas Jozsef, et ei oskakski nii sügavatel teemadel rääkida. Pakkusin välja, et kutsun Gizela ja poja meie käimasoleva vestluse juurde. Arvasin, et võib-olla on minuga koos kergem. Aga ta raputas pead ja kuivatas pisarad.
„Ei. Liiga hilja. Pole vaja neile rääkida, et ma tean. Nende jaoks on lihtsam, kui nad mõtlevad nii nagu praegu. Mina tean, et ma suren ja sellest piisab.”