Artikli autor Ruth Raielo töötab TÜ Kliinikumi lastehaiglas psühhoterapeudina. 
Artikkel on mõeldud mõtlemisaineks ja väikeseks abiks kõigile, kes lastega kokku puutuvad. 
Nende laste hulgas võib olla leinavaid või kriisis lapsi, kes teie abi ja tuge vajavad. 
Kui tahate rohkem teada ja osata, lugege Atle Dyregrovi raamatut “Lapse lein”.

Leina on raske kanda, sest seda tuleb teha üksinda.

Mida siiski saame teha leinas laste abistamiseks?

Oluline on mõista, et lapsed ei vaja kaitset reaalsuse eest, vaid abi reaalsusega kohanemiseks.

  • leevenda laste mahajäetusetunnet
  • leevenda abitustunnet
  • anna lapsele infot
  • tee laps osaliseks, ära jäta teda kõrvale
  • aita tal sõnades väljendada temas ja tema ümber toimuvat, piltlikult öeldes, anna talle sõnad
  • aita lapsel end väljendada ka mittesõnaliselt, tunnetes, tegudes
  • aita lapsel fantaasiate ja kujutlustega hakkama saada
  • aita last mäletada, meeles pidada, sest üks tema hirmudest võib olla ära unustada (nt. võib koostada raamatu lahkunu kohta)
  • aita lapsel luua uusi sidemeid ja suhteidleida lootust

 

Mõned nõuanded lapsevanematele:

  • oluline on avatud ja aus suhtlemine
  • vältige segadust - ärge valetage, ärge vältige tõde, püüdes nii last säästa. Laps võib sel moel veelgi enam haiget saada
  • aidake lapsel mõista
  • muutke tema kaotus tõeliseks
  • säilitage igapäevane rutiin, see aitab hoida korrapära surmajuhtumi läbi ebaturvaliseks muutunud maailmas
  • leevendage lapse hirme oma või vanemate võimaliku surma pärast
  • leevendage lapse süütundeid

Leinas last aidates rääkige palju, püüdke ka laps saada rääkima. Kui te ei oska vastata tema küsimusele, võibki talle öelda, et te ei tea. Lapsele tuleb anda aega töötlemaks surmajuhtumit ja kaotust. Vestlused olgu nii pikad kui laps tahab. Enne tuleks lapselt küsida, mida ta teab või arvab. Hea on selle juures vaadata perekonnaalbumit.

Lapsed, mida väiksemad, seda enam, väljendavad oma leina ka mängudes. Vanemaid võivad need hirmutada, kuid neid tuleb aktsepteerida, sest lapsed teevad mängides ja joonistades sama, mis täiskasvanud rääkides.

Võtke lapsed kaasa hauale või mälestuskivi juurde, kuid neid ei tohi selleks sundida.

Väga olulised on rituaalid, mis aitavad reaalsust omaks võtta ja raskusi üle elada. Ka pooleaastasel lapsel on õigus olla lähedase inimese matustel, sest 15-aastaselt on sellel tema jaoks sümboolne tähendus. Mõistagi peab laps selleks ettevalmistatud olema. Traditsioonid on vajalikud seetõttu, et nad võimaldavad leppida juhtunu kui reaalsusega, seega vähenevad fantaasiad. Traditsioonid soodustavad tunnete väljaelamist ja annavad lastele ja täikasvanutele sama kogemuse, mis loob suurema läheduse.

 

Kuidas peaks käituma õpetaja, kelle õpilane on kaotanud lähedase inimese?

  • Öeldakse,et surma “uks” tuleb avada ettevaatlikult, s.t. olge osavõtlik, ärge suruge end peale. Uurige välja, millised on õpilase soovid. Vältige järsku avalikustamist. Halvasti mõjub kui öeldakse “vaeseke” või “ma tean, mis tunne sul on”.
  • Mõned õpilased ei soovi, et juhtunust räägitakse. Sel juhul laske lapsel valida jutukaaslased ise. Vaadake, ehk saab mõni teine õpetaja aidata. Olge kannatlik, leidke õige ajahetk.
  • Ergutage sõprade toetust. Selgitage lastele tavalisi leinareaktsioone, lubage neil rääkida, kuidas nad saaksid toetada, andke nõu, kuidas nad saaksid aidata.
  • Planeerige olukorda koolis, püüdke sobitada lapsele õppekava, andke eksamiteks lisaaega. Lapsel võib kontsentratsiooniraskusi olla kuni 2 aastat, ärge unustage seda paari kuu pärast.

Leinavatele lastele toimuvad ka toetusgrupid, mille eesmärk on:

 

  • Julgustada lapsi väljendama oma tundeid ja mõtteid.
  • Võimalus kuulata ka teiste laste mõtteid ning tunda end samasugusena, normaalsena. Laps saab aru, et tema tunded, mõtted on normaalsed ebanormaalses olukorras.
  • Anda tuge ja lootust.