Depressioon on levinud meeleoluhäire, seda esineb umbes 15%-l rahvastikust. Naistel esineb depressiooni kaks korda sagedamini. Selle põhjuseks arvatakse hormonaalset erinevust, sünnituste mõju naise organismile, naiste ja meeste erinevaid igapäevaelu stressoreid. Depressiooni esineb igas vanuses inimestel.

Vahel kasutatakse depressiooni mõistet ka meeleolu hetkelise, kerge alanemise kohta, seda tuleks aga vältida. Depressioonist on saanud juba moesõna, mida sageli kasutatakse, teadmata selle tegelikkku tähendust. Hetkeline meeleolu alanemine kuulub argiellu nagu kurbus, hirm, ahastus, ja muud emotsionaalsed või afektiivsed seisundid, millega inimene reageerib kaotusele või pettumusele.

Depressioon kui haigus on tavaliselt hiiliva algusega. Masendumine võib olla hetkeline ehk depressiivne afekt, meeleolu, mis kestab päevi, ja kliiniline depressioon, mis kestab mitu kuud. Püsivad häired tekitavad tegevusvõimetust, halvendavad meie elukvaliteeti ning hakkavad segama meid tegemast igapäevaseid toimetusi. See ei esine vaid mingil kindlal eluetapil, seda võib esineda nii lapsel kui täiskasvanul, mehel, naisel, noorukil.

Eestlased on maailma üks kõige enam masenduses olevaid rahvaid, seda näitab meile enesetappude hulk elanike arvu kohta. Depressioon ja enesetappude arv on omavahel seotud. Iga teine naine ja iga neljas mees võib elu jooksul läbi põdeda tõsise depressiooni perioodi, mis nõuab professionaalset ravi. Depressioonis inimene on ka teistele haigustele vastuvõtlikum. Eriti tõsine on asi siis, kui inimene põeb lisaks depressioonile ka teisi haigusi.

Lisaks halvab depressioon inimest sotsiaalses mõttes. Sageli ei mõista ka lähedased depressiooni all kannatava inimese probleeme ja haigus halvendab lähisuhteid veelgi. Kõige selle tagajärjel satub inimene nõiaringi, millest on üha raskem välja rabeleda. Seda kinnitab ka Eesti meeste keskmine eluiga, mis on Euroopa riikides üks madalamaid. Paljudel on depressioon krooniline haigus, mis muudab lihtsamadki igapäevased toimingud ületamatuks takistuseks.

Depressioon jääb sageli avastamata. Pea iga teine patsient, kes depressioonikaebusega arsti poole pöördub, saadetakse sageli tagasi koju vale diagnoosiga. Depressiooni õigeaegne diagnoosimine ja ravimine on äärmiselt oluline tervise seisukohalt.

Sümptomid

Depressioon on tuhande näoga haigus,  millel puudub üks ja kindel sümptom, et haigust ära tunda. Peamine depressiooni märk on meeleolu langus, kuid sageli väljendub haigus ka kehaliste vaevuste kaudu. Inimesed, kellel esinevad depressiivsed psüühikahäired, on vastuvõtlikumad mitmesugustele töö – ja elukeskkonna stressiteguritele ning nende toimetulekumehhanismid on nõrgenenud.

Depressiooni iseloomustab eelkõige huvideringi kitsenemine, alanenud meeleolu, elurõõmu kadumine ning energia vähenemine. Nendega kaasneb sageli kiire väsimine (isegi pärast väikest pingutust) ja vähenenud aktiivsus. Lisaks nendele esinevad sageli nn "lisasümptomid": 

● tähelepanu ja keskendumisvõime alanemine

● enesehinnangu alanemine

● süü- ja väärtusetusetunne

● pessimism tuleviku suhtes

● unehäired

● söömishäired

● enesevigastus- või suitsiidimõtted või -teod

● lühimälu häired 

Depressiooniga kaasnevate neurohormonaalsete muutuste tõttu alaneb immuunsüsteemi vastupanuvõime haigustele. Eristatakse depressiooni somaatilisi (kehalisi) ja psüühilisi sümptomeid: 

Depressiooni kehalised sümptomid:

Unehäired

● Söögiisu muutus, söömishäired

● Energia kadumine

● Võimetus tunda rõõmu (anhedoonia) 

Depressiooni psüühilised sümptomid:

Kurvameelsus ja meeleheide, ärrituvus

● Madal enesehinnang

● Huvideringi ahenemine

● Suhtlusprobleemid

● Süütunne

● Negatiivne mõtlemine

● Enesetapumõtted 

Depressiooni põhjused

Umbes 5% täiskasvanuist kannatab sügava masenduse all, 10–15%-l on kerge depressioon. Kogu elanikkonnas vaevab depressioon iga viiendat inimest, ravi saab neist vaid iga kolmas; iga viieteistkümnes vajab haiglaravi. Naiste haigestumus on suurem kui meestel. Eestis on depressioon spetsialistide hinnangul aladiagnoositud - inimestel puudub teadlikkus haiguse tõsidusest ning paljud usuvad, et suudavad ise haigusega toime tulla. Samas puudub paljudel meditsiiniline kindlustus, asutakse kaugel kvalifitseeritud arstiabist ja sageli on häbitunne see, mis takistab abi otsimast.

Depressioon mõjutab kõiki igapäevaelu valdkondi. Kõige sagedamini energiataset, und, toitumist ja seksuaalelu. Kui inimene kannatab kaua stressi käes, siis tekib organismis mõnede keemiliste ainete puudus.

Depressioon võib inimese pikaks ajaks tasakaalust välja viia. See võib tekkida reaktsioonina:

● Rasketele läbielamistele elus (lähedase surm, töökoha kaotus);

● Pikaajalisele stresssituatsioonile (raske haigus, püsiv konflikt);

● Oodatus või ootamatule negatiivsele kogemusele. 

PÄRILIKKUS

Üheks riskiteguriks on pärilikkus. Haiguse võivad vallandada järsud muutused, nagu elukoha vahetus ja sotsiaalse kindlustatuse puudumine, samuti pikaaegne haigus. On leitud, et depressiooni haigestumine on tõenäolisem, kui suguvõsas on esinenud depressioon, enesetapud, söömishäired või alkoholism.

Depressioonile on vastuvõtlikumad paindumatud, raskeloomulised inimesed. Meeleoluhäired on seotud teatud normaalse isiksuse joontega ning patoloogiliste joontega (isiksusehäired).

Psühhosotsiaalsed tegurid

Minapsühholoog Heinz Kohut rõhutab isiksushäiretega seotud haavatavust. Depressiooni taustal on sageli turvalise täiskasvanuta kasvanud laps, kel pole olnud võimalust saada positiivset tagasisidet enesest ega ka ümbritsevast maailmast. Järsud elumuutused nagu töötus, haigused, üksindus ja sotsiaalse toetuse puudumine

Karmen Tall

Kriisipsühholoogia 2012