Vilve Kalda

Director Meedia

Viimasel ajal olen palju lugenud kaastundeavaldusi. Olen kuulnud inimesi arutavat, kuidas lähedase kaotanud tuttavaga käituda ja mida järelhüüdesse kirjutada, et see ei mõjuks tühjana. Kõik see pani mind veelkord tõdema, et surmast oleks vaja rääkida ka organisatsiooni ja juhtimise seisukohalt. Inimesed tunnevad ennast surmaga seotud olukordades abituna ja samas soovivad alati väga hästi käituda.

See artikkel võiks aidata teadvustada leinamise väärtust, hoolida lähedase kaotanud inimesest ja õppida aktsepteerima. Leppimine on tulnud siis kui sa enam ei küsi, “Miks juhtub see minuga?”

Surma teadvustamine tähendab elust arusaamist. Öeldakse, et surm on elu loomulik osa. Ometi ei taha me surmast rääkida ega sellest kirjutada. Oleme peaaegu unustanud esivanemate matmiskombed ja leinamise tavad. Paljud meist usuvad, et surmast rääkides või seda nimetades kutsume ta endale kaela. Tunneme surma ees kas hirmu ja eitame teda, arvates, et surm on kadu ja häving või siis suhtume sellesse rõõmsa kergusega, uskudes, et küll me temaga hakkama saame, kui aeg käes.

Kui me usume, et hooliv organisatsioon toimib edukamalt, siis peame paratamatult rääkima käitumisest ja tunnetest seoses surmaga. Lähemad meeskonnaliikmed-kolleegid, vahetu juht ja tõenäoliselt ka personalijuht puutuvad leinajaga kokku kõige rohkem. Eelkõige neil on mõistlik teada ja aru saada, kuidas leinajaga käituda.

Surm on meie empaatiavõime ja taluvuse proovikivi, surma teadvustamine meie isiklikus arengus vajalik osa.

Leinamine on väärtuslik. Lein on möödapääsmatu, kui oleme lähedase kaotanud. Teadjad ütlevad, et leinama peaks ka siis, kui oleme kaotanud midagi, mis oli meile tähtis. Mahasurutud või ärahoitud lein, lõpuni väljaelamata kaotuseelamused võivad viia tuimuseni elu suhtes. Sellisel juhul tundub maailma tühine ja elamine mõttetu. Ei ole probleeme, kuid pole ka elamise rõõmu.

Dr. Verena Kast, Zürichi Ülikooli ja Zürichi Jungi Instituudi õppejõud ja psühhoterapeut, on surmateemaga tegelenud aastaid. Analüüsides oma patsientide käitumist, peab ta leinamises tähtsaks või teadvustamist väärivaks järgmisi momente:

Armastatud inimese surm vapustab meie senist enese- ja maailmamõistmist, seega on meie jaoks katastroofilise tähendusega.
Lein saab inimese igal juhul kätte, halvemal juhul psühhosomaatiliste vaevuste ja depressiooni kaudu.
Armastatud inimese surm on ülim surmaelamus, elu piirsituatsioon ja nõuab lõpuni leinamist.
Armastuse ja surma konflikt on igavene ja paratamatu.
Kõik tunded seoses leinamisega on lubatud ja normaalsed.
Lein nõuab leinajalt muutumist. Lein võib anda leinajale väga tugeva tõuke eneseteostuseks.
Surmakogemuse läbielamine näitab meie surelikkust ja paneb meid elama “hüvastijätvalt”.
Läbi leinamise, valu talumise ja enda ava(sta)mise suudame eluga paremini edasi minna.
Võim ja hüvastijätuvalmidus ei sobi kokku. Võim on väljas kinnihoidmise ja saama peal. Surm meenutab seda, et elu on mööduv. Järelikult pole võimul mõtet.

Leinamine on kriitilise olukorra lahendamine. Levinumad müüdid leinamise kohta on minu arvates järgmised:

Leinavad nõrgad ja liialt tundlikud inimesed.
Leinast suudavad hoiduda sõltumatud ja iseteadlikud inimesed.
Tugev inimene saab leinast kiiresti jagu.
Kui inimene ei nuta, siis ta ei leina.
Kõik inimesed leinavad ühtemoodi.
Leinamisel on kindel pikkus.
Mälestuste tõrjumine aitab kaasa unustamisele.
Ma ei tohi kurvastada, sest lahkunule see ei meeldiks.
Leinamise lõpetamine tähendab lahkunu unustamist.

Leinamise etapid. Leinamine on individuaalne protsess. Kuigi ta läbib sarnaseid tunnete seisundeid, on tema pikkus ja temas hakkamasaamine erinevad. Leinamise etapid on tinglikud ja ühest teise kalduvad. Dr.Kast nimetab järgmisi leinamise faase:

1. Mitte tunnistada tahtmine.

Äkilise surma puhul kestab see faas kauem. Leinaja emotsionaalne seisund selles etapis on tundetu ja tardunud. Abistajad peaksid olema leinajale käepärast, samas oskama hoida distantsi. Parim, mida saavad lähedased selles olukorras teha, on lubada leinajal olla nii nagu ta tahab. Üks käepärasemaid leinaja käitumisi võib olla põgenemine toimekusse.

2. Emotsioonide puhkemine.

Põhilisteks emotsioonideks on viha, raev, hirm, meeleheide, rõõm. Abistaja peaks mitte neid emotsioone maha suruma ega neid kõrvale juhtima. Tema ülesanne on olla leinaja kõrval, kuulata teda ja hakkama saada leinaja tunnetekaosega. Vihal on tähtis roll. Viha abil saab leinaja olla tugevam. Viha ja süüdlase leidmine toovad leinajale ajutist kergendust. Viha võib esmalt areneda kahte suunda:

a) viha nende inimeste vastu, kes justkui oleksid midagi tegemata jätnud ja selle läbi surma põhjustanud (tihti arstid ja hoolduspersonal)

b) viha lahkunu vastu, kes leinaja maailma üksi jättis

Selles leinamise etapis võivad esile kerkida leinaja enesesüüdistused. Lähedased peaksid professionaalset abi paluma, juhul kui leinaja enda süütunne muutub talle raskeks ja talumatuks.

Viha ja pahameel võivad tabada ka abistajat. See sünnib juhul, kui abistaja peaks olema mingites mineviku või oleviku küsimustes leinajast teistsugusel arvamusel. Teadjad väidavad, et leina kestvus ja leina “õnnestumine” sõltuvad olulisel määral sellest, millised olid lahkunu ja leinaja suhted. Lahendamata jäänud probleemid vaevavad leinajat ja pikendavad leina. Rõõm aga tekib tänulikkusest selle suhte olemasolu üle. Siin on ka surm võimetu – ta ei saa neid suhteid ja koosoldud aega olematuks teha.

3. Otsimine ja kahestumine.

Selles etapis püüab leinaja nii surma kõrvale tõrjuda kui ka võtta oma ellu kaasa osa lahkunust ja tema elustiilist. Leinajale on tähtis pidevalt jutustada oma lugusid selleks et oma tundeid alles hoida, samuti suhetes lahkunuga selgusele jõuda.

Leinaja vaatab minevikku ja tahab säilitada vanad harjumused, väga tähtsa kaotuse puhul ei tundu leinajale tema elu enam elamisväärne. Valdavad emotsioonid on masendus ja apaatia. Siin tekib leinajal surmapõlgus, seega on selles etapis leinaja suitsiidioht kõige suurem. Mida rohkem suudab leinaja väljendada oma tunnete segadust, leida ja üle rääkida koosoldud väärtusi, seda kiiremini suudab ta selle faasi läbida.

Mulle tundub, et selles etapis on abistajal kannatliku kuulaja roll. Abistaja ei tohi leinaja sarnaseid ja korduvaid arutelusid mõttetuks ega naeruväärseks pidada. Ka väga materialistliku maailmakäsitlusega leinaja võib pöörduda kõrgemate jõudude ja mediteerijate poole palvega lahkunuga mingil viisil kontakti saada. Mõte surmast tundub talle talumatu. Selles faasis toimub tihti sümbioos ehk leinaja ühtesulamine lahkunuga. Kui ühtekuuluvus on tugev, ei lasta endale ligi muid suhteid ega tundeid, mis võiksid üheksolemist tumestada. Sümbioos annab leinajale vajaliku enesekindluse määra.

4. Uue enese- ja maailmasuhte loomine.

Mida paremini leinaja kohaneb uue olukorra ja eluga, seda varem saab ta tagasi eneseusalduse. Selles etapis on leinaja kaotust tunnistanud ja asemele võivad astuda uued eluideaalid ja rõõmud. Abistaja võiks selles etapis aidata sõnastada saavutatud edusamme ja rõõmustada selle üle. Ka siin tuleb endiselt arvestada tagasilangustega.

Kui üldse selliseid termineid kasutada saab siis leinamine loetakse “edukaks” kui leinaja mõistab, et surm pole temalt mitte üksnes määratult ära võtnud, vaid talle ka palju andnud. Selle teadvustamine võib kaua aega võtta.

Lähedaste ja kolleegide roll on olla kannatlik ja tagasihoidlik. Kui soovime luua inimesekeskset organisatsiooni ja hoolida on vaja leinaprotsessist aru saada. Leinamisoskuseks ja kaotuse hüvitamiseks on vaja nii leinaja kui teda ümbritsevate inimeste valmisolekut tunnistada nii surma kui leina.

Me ei tohiks unustada, et surmakogemus ja leinamine on intiimne ja isiklik. Selleks et aidata, peame mõistma leinaja tundeid ja seisundit. Aidata saab ja tohib siis kui leinaja seda soovib. Peame oskama vaikida, kuulata ja distantsi hoida. Minu arvates on halb käitumine nn. agressiivne abistamine, abistamine iga hinna eest.

Konfidentsiaalsus, tagasihoidlikkus ja siirus on leinajaga suhtlemise märksõnad.
Igal aitamisel on piirid. Leinamist saab läbi teha ainult leinaja. Abistaja peab tunnetama, millal teda on vaja ja millal on vajalik distantsi hoida. Leinajaga samastunud abistaja peaks oma abistamissoovi tõsiselt läbi analüüsima.
Abistaja saab leinaja ära kuulata ja tema juures lihtsalt olla. Aitamine on ka leinaja jaoks kättesaadav olemine.
Leinaja tunnete kõikumine on loomulik. Tuleb välja kannatada kaootilised ja vastandlikud emotsioonid. Iseäranis tuleb jaksata välja kannatada viha.
Leinaja tagasilangemine erinevatesse leinamisetappidesse on loomulik.
Abistaja roll võib meeldida niivõrd et jäädakse ühte ja samasse käitumisse kinni. Abistaja peaks pidevalt tunnetama leinaja seisundi muutumist, muidu võib ta ise muutuda leinamise protsessis piduriks ja leinajale ebamugavaks.
Leinaja emotsioone ei maksa alla suruda ega kõrvale juhtida. Kõik tunded on loomulikud.
Surnust rääkimine on vajalik juhul kui leinaja seda soovib.
Leinaja viha ja pahameel võivad üle kanduda abistajale.
Lohutamine on mõttetu tegevus. Sõnadel puudub sellises olukorras tähendus juhul kui sellega ei kaasne siirus ja inimlikkus.

Emotsionaalne intelligentsus on kriitilise tähtsusega teise inimese mõistmisel. Surma ja leinamisega kaasnevad tunded ja emotsioonid on väga tugevad, mistõttu paneb see proovile kolleegide emotsionaalse intelligentsuse taseme, nende oskuse raskete tunnetega toime tulla. Mõned tüüpilised käitumise näited suhetes leinajaga:

Kirjeldatakse oma surmaelamusi ega kuulata leinajat.
Räägitakse liiga palju.
Leinajaga püütakse olla lõbus lootuses, et see aitab tema mõtteid kõrvale juhtida.
Leinaja tundeid ei suudeta või ei taheta taluda, mistõttu on lihtsam temast mitte välja teha, teda vältida.
Leinajaga tegeldakse vahetpidamata.
Leinajaga suheldakse kui haigega.
Leinajat haletsetakse igal sammul.

Leinamise julgus mõõdab organisatsioonikultuuri taset. Inimene julgeb kurb olla selles meeskonnas, kus ta tunneb ennast kindlalt ja turvaliselt. Toetavat organisatsioonikultuuri iseloomustavad järgmised märksõnad: siirus, soojus, kuulamisoskus, tunnete talumine, tunnete lubatavus, loovus, muutustele orienteeritus. Julgus leinata ja tohtida tunda erinevaid tundeid näitab organisatsiooni küpsuse taset ja organisatsiooni “tervislikku” seisundit. Tähendab ju leinamine tundliku ja väga isikliku informatsiooni teisele usaldamist, leinaja tahet ja võimalust olla nõrk.

Tänapäeva organisatsioonid on harva monokultuursed. Organisatsioonikultuurist rääkides peame teadma ja aktsepteerima teiste rahvaste surmatavasid ja -traditsioone. Need võivad olla teistsugused.

Kui organisatsioon oskab inimest raskel hetkel hoida ja temast hoolib, kasvab motiveerituse ja pühendumise tase määratult.

Kasutatud kirjandus:

D.Goleman, Emotsionaalne intelligentsus

S.Rinpoche, Tiibeti raamat elust ja surmast

E. Tolle, Meelerahu hääl

T.Hickman, Surm

G.Aarma, Mida paljud ei tea. Müstika ja maagia

V.Kast, Lein

Vanasõnaraamat

Bo Yin Ra, Elu mõte