Räägib õpetaja JAAN TAMMSALU

SURM

Mis on surm?

Üks Hiiumaa mees otsustas, et ta tahab hakata mingit kergemat tööd tegema. Vaatas natuke ringi ja otsustas, et ennustajad, kaardipanijad ja muud sellised SELGELT ette nägijad teenivad ränka raha. Nii otsustas ka tema ennustajaks hakata. Aga kuna Hiiumaa on väike saar – eriti väike Saaremaaga võrreldes –, siis tuli tal hirm peale, et kui tema ennustused ei peaks täide minema, siis leitakse ta ju üles ja tal hakkab halvasti minema ... Nõnda ta leidiski lõpuks geniaalse lahenduse – kõigile, kes tulid tema juurde, teatas ta: „Te surete ükskord ära.“ Enamalt jaolt läks see täide juba sellesama mehe eluajal või veidi hiljem ...

Kas surm on kurb sündmus?

Surm on midagi nii loomulikku kui hingamine ja elu. Ja surma tulekski esmalt just nii vaadata. Nagu magama jäämist. Me ju ei ahasta oma armsama juures, et ta jääb õhtul pärast pikka päevatööd lõpuks magama. Aga miks ometi me ahastame siis, kui inimene on 90 aastat vana, kui tal on neljanda astme vähk või on ta lihtsalt vanadusest läinud ... Kas me tõesti tahame, et ta peaks veel rohkem kannatama, veel vaevlema ... See on ju ääretult egoistlik sel viisil.

Kas surm on vabanemine? 

Surm on kindlasti vabanemine, kui tegemist on olnud valude, vaevadega. Surm on ka vabanemine nendele inimestele, kes on pidanud hoolitsema inimese eest aastaid.

Kui me küsime, kas surm on vabanemine, siis jah, on väga palju selliseid vastuseid, mille järgi JAH, SEE ON vabanemine. Kui aga küsida, kas see on ka vabanemine sellele lapsele, kes vöötrajal pahaaimamatult teed ületades surma sai, sest keegi lihtsalt näppis nutitelefoni parasjagu ega märganud oma suures Hummeris sõites, et keegi on vöötrajale astunud, siis vaevalt et seal surm vabanemine on.

Surm on vabanemine elust, aga elu oleks võinud ju edasi minna. Nii et võiks öelda, et vastus on jah ja ei. Oleneb sellest, kas sureb õnnetuse läbi keegi noor või peab minema keegi, kes on väga pikka aega seda elu elanud ja on valmis siit minema.

Mis on elu mõte?

Elu mõte on elada nii, et sa surma ees seistes ei peaks kartma. Elada tuleks nii, et see kartus kaoks. Et sa julgeksid ka surmast rääkida, et sa julgeksid ka lähedastele öelda, kuidas siis olla ja tegutseda, kui sa sured. Nii et selles mõttes on surm kindlasti midagi sellist, mis peaks aitama elu õiget mõtet üles leida. Kui sa mõtled surma peale, selle peale, et sa pead ära minema, siis sa võib-olla sätid asjad omal õigemasse järjekorda. Ei kuluta oma aega mõttetuste peale ära, hakkad elama elusamat elu.

Miks surm sageli ei võta neid, kes igatsevad surma, on lõputult väsinud? Mida siis teha?

Ma ei tea seda vastust. Väga paljud nende hulgast on tõsised palvetajad. Ja võib-olla on vaja veel kellegi pärast palvetada, võib-olla on veel kellelegi midagi olulist öelda.

Nii mõnedki on tulnud siia leeri, et „vanaema ütles mulle, et ta ei saa enne ära surra, kui ma leerikooli ei lähe“. Midagi on kellelgi tegemata jäänud. Kas lähedastel või ka surijal endal. Võib-olla sellepärast surm ei võta ära, ei tule järele?

Paljud väsinud, vanad inimesed ootavad surma väga. Nad on mullegi öelnud, et surm või Jumal on neid ära unustanud, on nad kuidagi siia jätnud. Nad tahavad minna koju – nii nad suremist, surma nimetavad.

Surma tasub väga oodata, kui tee on olnud väga pikk ja lõpp sellest teest on olnud väga-väga väsitav.

Kui inimene on väga väsinud ja surm ei võta teda, küllap siis esimene asi on see, et tuleks lähedastega suhted korda teha. Üks põhjus, miks me ära minna ei saa, on see, et meil on midagi hinge peal, midagi andeks palumata, midagi andeks andmata. Teisele poole minekuks tuleks hing tühjaks saada. Helistada. Kirjutada. Külla kutsuda. Asjad leplikult selgeks rääkida – kaotada pole enam midagi, isegi mitte siis, kui keegi pole andeks palunud. Ja minna tühja hingega. Raske hingega lihtsalt hing ei saa üles minna.

Hiljaaegu matsin üht meest, kes oli öelnud pool tundi enne lahkumist: „Tehke palun aken lahti, et hing saaks minna.“ Ja poole tunni pärast hingas ta viimase hingetõmbe ja läks.

Hing ei ole piisavalt kerge – sellepärast võib ka mõni inimene siin liiga kaua olla. Ja teine asi on see, et suhted Jumalaga tuleb korda saada. Need kaks asja: suhted inimeste ja Jumalaga. Ja kui kõik need on korras, siis küllap see surm tuleb täpselt õigel ajal, ei ole vaja muretseda.

Mida mõelda eutanaasiast?

Parem sellest mitte mõelda. Parem on mõelda elust ja sellest, et see on antud elamiseks, lõpuni, viimse hingetõmbeni ära elamiseks. Elusa elu elamiseks.

Küllap on nii, et meile on antud aeg. Kui me seda ise lühendama hakkame või, Jumal hoidku, kellegi teise elu lühendama hakkame, siis ma arvan, et me ei tee õigesti.

Jah, keegi, kes seda loeb, võib öelda, et sul, mees, pole võib-olla olnud neid kogemusi, mida on meil olnud. Aga paraku nii see on, et elu tahab elamist, lõpuni elamist. Ja mitte sellega jukerdamist.

Kuidas surra? 

Väärikalt. Nii väärikalt, kui see on võimalik. Nii väärikalt, kui rohud ja rohtude mõju võimaldab. Nii väärikalt, kui valu võimaldab.

Kuidas käib suremine? 

Igaühel individuaalselt. Me tuleme üksi, välja arvatud kakskikud või kolmikud, aga ikkagi üksi, ühekaupa – ka kaksikud või kolmikud ei tule õnneks korraga. Ja nõnda me ka ei sure tavaliselt korraga, kui ei ole mingit kohutavat katastroofi.

Suremine peaks käima ettevalmistatud hingega. Öeldakse nii, et inimese tõelist loomust sa saad teada, kui sa näed, kuidas ta sureb.

Ma vaidlen sellele vastu. Tänapäeva meditsiin on jõudnud nii kaugele, et see võib inimeselt võtta küll valud, aga see võib muuta inimesed täiesti mitteadekvaatseks ja segaseks. Rohtude mõju all võib inimene muutuda kurjaks. Ka lõpmata tänulik inimene võib rohtude mõju all kaotada adekvaatsuse täiesti. Sellepärast võib öelda, et see ei kehti enam, et see, kuidas inimene sureb, näitab seda, kes ta on olnud elus.

Mis iseloomustab surijat? Kas on ka mingeid väliseid märke?

Ma ei ole spetsialist. Ma ei ole olnud paljude surijate juures.

Olen saanud oma isa suremise juures olla, olen saanud viia ta haiglasse, olla ta kõrval, olla palatis ta kõrval. Õnneks saime eraldi palati – küll see on hea, kui on selliseid võimalusi! Kui oluline on see, et sa saad olla selle inimese kõrval, kes on minemas. Kui on teada, et ta kohe-kohe läheb. Mulle anti see võimalus, sain olla isa kõrval olevas voodis, kahekesi palatis. Ühel õhtul kõnelesin talle sellest, et ta võib rahuga minna, et ta ei pea elust kramplikult kinni hoidma, ta ei pea enam vaevlema. Et me saame emaga hakkama ja võtan ema enda juurde. Isa jäi väga-väga rahulikuks. Ja kui ma hetkeks magama jäin ja siis silmad uuesti avasin, oli palat täiesti vaikne ... Kui õde koos arstiga sinna sisse tuli, hüüatas ta: „See palat on ingleid täis!“ Huvitav, mina ei näinud ühtegi inglit. Aga see õde, usklik inimene, nägi, et palat oli paksult ingleid täis.

On hea, kui selliseid asju nähakse, kui inimene läheb.

Kas surnu pärast tuleb muretseda? Palvetada?

Elavate pärast tuleb muretseda. Siis, kui inimene on juba surnud, siis võib veel vaid palvetada, muretseda ei ole vaja.

Kui me usaldame oma lahkunud Jumala kätesse, mida me siis muretseme? Kas me kahtleme kuidagi Jumala headuses või armastuses või halastuses?

Jah, me võime kahelda, et kas see inimene oli ikka PIISAVALT väärikas, PIISAVALT usklik ... Me oleme võib-olla kasutamas mingit usukraadiklaasi, kust vaatame, et temperatuur ei olnud PIISAVALT kõrge, hindame teisi ... Jätkem see asi Jumala hooleks. Ja palvetagem tema pärast, kes on läinud.

Kui kaua palvetada? 

Õigeusu kirikus öeldakse, et 40. päeval peaks KINDLASTI palvetama, siis läheb hing ära.

Lubage kahelda selles 40 päevas. Meie siin kirikus ei tee täpselt 40. päeval pärast surma inimestele missasid. Mina ei usu, et buss või mingi muu transpordivahend läheb täpselt 40 päeva pärast surma ja viib hingekese minema ja kes sinna peale ei saa, ongi maha jäänud. Jumal pole kalk liikluskorraldaja. Ma usun, et see on väga individuaalne ja osad hingekesed ei saa ka 400. või 4000. päeval minema, sest lähedased on nii kramplikult nende küljes kinni: käivad kogu aeg surnuaial, jätavad elu elamata, ripuvad surnu küljes ega lase tal minna.

Nii et see sõltub inimestest ja kindlasti Jumalast. Aga palvetada võib nii kaua, kui südames see soov ja igatsus on – ka pärast 40. päeva, ka pärast 4000. päeva.

Kas kirikus tuleks surnu jaoks küünal panna? Kas tuleks tellida ühist mälestuspalvet? Kuidas?

Jah, kirikus küünal panna on ilus mõte. Küünlaleek on palve sümbol ning kui küünlasüütamisega kaasneb ka vaikne või tellitud palve, siis on hea. See võib olla eestpalve, mälestuspalve oma lahkunu pärast: Jaani kirikus tehakse igal pühapäeval palvet kõigi nende pärast, keda koguduse vaimulikud on matnud nädala jooksul, ja ka kõigi nende pärast, kellele vaimulikelt on mälestuspalvet palutud. Meil on siin tavaliselt 4–40 nime, keda nimetatakse ja kelle pärast tehakse palvet.

Nii et mälestuspalveid saab tellida kirikust. Saab tulla enne teenistuse algust käärkambrist läbi – aga kui tulete, siis palun ärge tulge 30 sekundit enne teenistuse algust ega lootke, et kõik õpetajad jäävad ootama, millal üks õpetaja saab selle üles kirjutatud. Täpselt kell 10 lähevad õpetajad siit altari ette ja kui selleks ajaks ei ole palvet tulnud, siis saab selle anda veel kirikuteenija kätte, kes selle õigel ajal ja väärikal moel õpetajani toimetab.

Mälestuspalve on võimalik ka meili teel saata. Aga jälle: ärge saatke seda eelmisel öösel kell 11.55, õpetajad on ka inimesed ja vaevalt et nad kohe hommikul enne teenistust hakkavad meile lugema. On hea, kui need soovid tulevad varakult, eelmisel päeval või juba kogu eelneva nädala jooksul. Kantseleisse saab teatada nädala jooksul. Jaani kiriku sekretär lõpetab meilide vaatamise reedel kell 14 ja keegi ei tee arvutit lahti enne teisipäeval kl 10.

Kuidas leppida väga traagilise, meie meelest ebaõiglase surmaga?

Ma ei tea, kuidas leppida. Paljud ei lepigi. Ei lepi elu lõpuni välja. Paljud kannavad seda valu, haava endas ja paljude haavad ei paranegi. Kuigi mul on imeliselt hea meel kohtuda inimestega, kes teatavad, et tahavad oma kolmandat last ristida, ja kelle esimese ehk neljanda lapse ma olen matnud ... Kes suri väga-väga väiksena, keda ma käisin haiglas ristimas ja siis võeti torud ära ... Osad inimesed suudavad ka pärast sellist kaotust eluga edasi minna. Suudavad leppida ka kohutava tragöödiaga, suudavad armastust jagada neile, kes veel ümber on.

Kui me usume seda, et elu on igavene, siis on meil kergem leppida sellega, et inimene siit ära läks.

Kuidas me lepime sellega, et mõni inimene on saanud tasuta välisreisi kuskile väga päikselisse paika? Kas me teeme kõik selleks, et ta seda ei saaks? Kas kirjutame talle pidevalt kirju, et see on täiesti ebaõiglane, et ta siit ära läks ja saab seal olla? Kui me usume, et seal on palju parem ... nii nagu „Vendades Lõvisüdametes“ seletab vanem vend nooremale, kes hüüatab, et kuidas elu saab olla nii ebaõiglane, et keegi, kes pole veel kaheksa-aastane, peab ära surema, et KUI imeline on seal. Mida silm pole näinud, mida kõrv pole kuulnud, mis inimmeelde pole tõusnud, selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad.

Kui me saadame armsaid inimesi, kes on traagiliselt hukkunud, siis lihtsalt uskugem, et nende jaoks on seal koht olemas. Et nende jaoks on olemas koht seal, kus on palju-palju parem.

Kas lahkunud inimene on surnuaias?

Üks vana Ameerika president, kes oli juba ammu pensionil, vastas siis, kui ta sai 90-aastaseks, ühele ajakirjanikule küsimuse peale, et kuidas härra president ennast tunneb: „Teate, härra president tunneb ennast päris hästi, aga see lobudik, mis ta ümber on, hakkab varsti kokku kukkuma.“ Nii et kes on surnuaias? Ma ei usu, et see on inimene. See on – andke mulle andeks – lobudik. Surnuaias on see kest, mis on meie ümber, meie hinge koda, meie vaimu asupaik. Surnuaias ei ole vaja arvata, et inimene on seal mulla all. Mina usun kaljukindlalt, et inimene on kuskil hoopis mujal.

Kes on inimene? Mis on inimene? Kes on inimene, keda me armastame? Kas me oleme valmis selle lihakeha omale koju kappi panema, nii nagu Lenin on pandud? Kas see on siis see inimene? Ei ole ju. See oleks kohutav, kui inimene hakkaks nii mõtlema või tegema. See on ka kohutav, et Leniniga nii tehakse. See on see kest.

Kas surnuaias käimine on vaid hea komme?

Ma arvan, et surnuaed on koht, kus on hea mõelda inimese peale, kes on lahkunud. Kus on võib-olla isegi hea temaga juttu ajada. Ma ei pea üldse mitte halvaks või valeks seda, et selle inimesega, kes on väga-väga südame küljes kinni, surnuaiapingi peal istudes juttu aetakse, räägitakse, kuidas on vahepeal läinud. Me oleme see rahvas – soomeugri-mugrilased –, kes on enne kristluse tulekut lahkunutega kõnelenud, ja mina ei pea küll seda valeks või ärakeeramiseks, kui keegi ka täna seda teeb.

On hea, et on olemas selline koht. Inimesed on ainsad, kes oma surnuid sellisel viisil matavad ja haudade eest hoolt kannavad. Küllap seal on tähenduslik ka see lihakeha, kes on sinna maetud, aga kindlasti ei ole inimene ise seal.

Kelle jaoks on vaja surnuaias käia ja haudu korras hoida?

Hauda tuleb korrastada. See on meie kummardus, meie takkajärele tänu. Võib-olla ei peaks sellega liialdama, mausoleume tegema, nii meeletult kalleid kivisid ostma haudade peale, et tuleb SMS-laenu võtta ja kõigile tõestada ... Meil tasub mõtelda selle peale, kas me äkki oma hauakorrastamisega või -valmistamisega ei kompenseeri seda, mis kõik on jäänud tegemata.

Mulle väga meeldib lause „Ära too mulle suurt pärga, kui ma lähen, vaid too mulle igaks sünnipäevaks üks lilleõis“. Kõike, mis jäetakse tegemata, ei ole mõtet hauakividesse valada. Ärgu nüüd keegi võtku seda kuidagi etteheitena. Me võime oma tänu avaldada ka suurte asjadega, kui meil on need võimalused olemas, aga me ei tohiks seda teha üle oma võimete ega elavate arvelt. Me ei tohi unustada ära elavaid oma kõrvalt ega matta oma aega, raha ega kõike muud surnuaeda – TEDA EI OLE SEAL.

Kas on võimalik vältida pärandivaidlusi ja -riide? Miks need kipuvad tekkima? Kuidas selliste riidude käigus haiget saanud hingi lepitada?

On küll võimalik vältida. Sea oma asjad korda! See on üks vana lugu, kuidas kuningas oma kuningakoja narrile briljantidega kuldkepi kinkis ja teatas kogu õukonna ees, et narr on kõige naljakam narr, keda ta kunagi on kohanud maailma kuningakodades. Ta lisas: „Kui sa kunagi endast narrimat narri näed, siis kingi talle see kepp edasi.“

Kui kuningas hakkas surema, siis kutsus ta oma narri enda juurde. Narr oli vana ja tark mees – narri mängimiseks tuleb olla väga tark – ning küsis kuninga käest: „Kas ma võin sult ühe küsimuse küsida? Sa oled nüüd väga pikale teele minemas ... Iga kord, kui sa hakkasid pikale teele minema, siis kas mäletad, kui palju me siin askeldasime ja sa andsid korraldusi ja valmistasid ette kõnesid. Kas sa nüüd ka oled end sellele teele valmistanud?“

Kuningas mõtles, ohkas ja ütles: „Tead, selle peale pole üldse olnud aega mõelda.“

Siis võttis narr oma kullast kepi, pani selle kuningale rinna peale ja ütles: „Ma leidsin.“ Ja kuningas sai aru.

Ärgem olgem need narrid, kellele selline kepp kord rinnale pannakse. See on üks hullemaid asju, et me jätame oma asjad ripakile. Me arvame, et me jäämegi siia elama. Tule taevas appi ... Kas te olete näinud mõnda inimest, kes on siia elama jäänud 300 või 500 aastaks? Miks me ei sea neid asju korda? Miks me ei ela täiega? Ei kuluta oma raha täiega, korralikult ära, mitte et korjata seda sukasäärde, kuni tuleb inflatsioon või rahavahetus või lastevaheline kodusõda ...

Hiljaaegu teatati mulle ühest leiust. Ühed mu tuttavad, kes olid olnud väga rikkad, aga enda peale eriti ei kulutanud, olid teinud omale tohutu mausoleumi ühte külasurnuaeda. Et kõik näeksid. Lapsi nendel polnud ja nad olid mõelnud, kellele oma vara pärandada, aga ei leidnudki sobivat: üks ei olnud piisavalt väärtuslik ja teine ei võtnud piisavalt väärikat meest jne.

Nüüd leiti nende kivise kodu seinast viie Žiguli jagu Vene rublasid. Milleks selline narrus? Elage oma elu! Jagage elus olles oma asjad laiali – mida te lasete teistel kakelda mingisuguste võsastunud maatükkide pärast!

Ma olen olnud matusel, kus ema on just kirstuga alla lastud ja siis äkki keset palvet – mul on silmad kinni, palvetan – kuulen ma sisistamist oma kõrval. Õde vennale: „Emal oli rohkem raha – kuhu sa selle panid?!“