EELK TALLINNA JAANI KOGUDUS JA KIRIK·27. JUULI 2016. A.

Räägib õpetaja JAAN TAMMSALU

MATUSED

Mida teha, kui avastad oma lähedase surnult? 

Siis tasuks teha palve. Mitte kohe sebima hakata, vaid paluda talle rahu ja valgust ning endale tarkust edasistel päevadel iga hetke mõistlikult kasutada, et ei teeks vigu.

Mida teha surnu heaks? Mida teha enda tasakaalu säilitamiseks? Mis (sõnastuses) palve tuleks lugeda?

Surijate juures loetavaid palveid on võimalik leida erinevatest palveraamatutest. Mina ei ole neist ühtegi pähe õppinud, ma olen käitunud spontaanselt ja palunud lihtsalt südamest Jumalat, palunud Jumalalt sellele lahkunule rahu ja valgust. „Võta ta vastu. Kata kinni kõik see, mis jäi puudu. Aita tal rahuga minna ja pärale jõuda ning vala rahu minu hinge.“

Ehk need komponendid võiksid olla selles palves: mõtled tema peale – et tema saaks rahus minna, et midagi ei oleks takistamas teda teekonnal Jumala armastuse hõlma. Ja et enda südamesse võiks tulla rahu ja valgus. Olen välja andnud keldi palvete raamatuid. Neis on ka selliseid ilussügavaid palveid, mida saab lugeda surija juures või pärast oma armsa surma. Tean, et neid raamatuid on müüdud ligi kümme tuhat. Seega peaks neid paljudes kodudes olema. Üks näide sealt:

Lunastaja ja sõber, kui imepärane Sa oled,

mu seltsiline muutusrohkel teel,

mu lohutaja, väsinud kui olen,

mu teejuht Igavesse Linna,

mu vastuvõtja selle väraval.

Kuidas ja millal teatada lähedase surmast? 

Minu ema oli lõpus nii haige, et oli viimased 21 päeva haiglas. Ja kui siis arst ütles, et arvatavasti võib ta täna õhtul või öösel minna, aga „me hommikul teatame, kui ...“, siis ma ütlesin kohe, et „te ei teata mulle hommikul, vaid te teatate mulle samal hetkel, kui te seda teada saate“. Mina ei taha, et minu uni oleks nii püha, et ma saaksin alles hommikul, kui ma olen kellaga ärganud, teada, et mu ema on neli tundi tagasi surnud ... Need on asjad, mida tuleks kõige lähedasematele inimestele teatada ikkagi kohe. Kaugematele inimestele siis, kui aeg on sealmaal, et inimesed on juba ärganud.

Need, kelle jaoks on see inimene olnud ääretult tähtis, kes on käinud tema juures ka siis, kui ta oli vana ja vilets, võiksid saada võimalikult ruttu teada. Mina teeksin selle vahe sealt: see, kellel pole olnud sellest lahkunust sooja ega külma viimase kolme aasta jooksul, temale võib teatada ka kolme päeva pärast. See, mida ta selle peale ütleb, pole üldse enam oluline. Aga need inimesed, kes on pidevalt hoidnud ennast kursis, pidevalt püüdnud inimese elu kergemaks teha, need on õigustatud lahkumisest võimalikult kiiresti teada saama. Siin ei ole küsimus sugulusastmes, vaid selles, kuidas on inimesed olnud omavahel ühendatud. Need, kes on olnud armastussidemega ühendatud, ei saa nähtavasti rahus magada, kui inimene on just läinud. Ei oleks aus teatada neile tunde ja tunde hiljem.

Kellega kõigepealt ühendust võtta? Milliste matusebüroodega on Teil olnud häid kogemusi? Kuhu tasuks pöörduda?

Kõik oleneb, kus inimene sureb. Kui ta sureb kodus, siis on see kõik sinu peal, kui ta sureb haiglas, siis osatakse seal sulle nõu anda.

Ma ei olegi praegu õige inimene nõu andma. On olemas matusebürood ja üks nendest tuleb välja valida. Ma ei saa siinkohal üht teisele, teist kolmandale eelistada – üks teeb üht asja paremini, teine teist –, aga kui sa oskad oma soove õigesti väljendada, siis nad kõik teevad oma asju hästi, sest keegi ei taha oma tööd kaotada. Aga näiteks kui matta Pärnamäe kabelist, siis oleks küll hea, kui võtta kabeliga ühendust, sest seal on näiteks organist, viiuldaja ja tšellist põhimängijateks ja sinna orelite juurde ei lasta teisi organiste. See on üsna hale, kui on Pärnamäe suures kabelis matus ja keegi tuleb oma pisikese süntesaatoriga sinna piiksutama. Matusebüroosid segamini ajada poleks mõtet: et ühest kohast tellida, teise matusebüroo haldusalas aga matta.

Hommikul tuleks helistada matusebüroosse. Nemad oskavad sulle täpselt öelda, mida nüüd tuleb teha. Lahkunu ihu tuleb viia kuskile külma ja kõik need asjad, mis nüüd järgnevad, käivad läbi matusebüroo. Kindlasti tasuks võimalikult kohe helistada ka kirikusse või vaimulikule, keda sa tahad, et ta matma tuleks.

Sellist asja ei tohiks olla, et mulle helistatakse täna ja öeldakse: „Kas te ei saaks homme matma tulla?“ Umbes et „tulge nüüd teie KA“. Vaimulikule tasuks helistada kas kohe matusebüroost, kui sa oled sinna kohale jõudnud, või võttagi esmalt kodust vaimulikuga ühendust. Kui vaimulikule helistada viimasena, siis võib tal paraku olla midagi muud sel ajal – see on ammu ette määratud ja seda ei saa muuta.

Kuidas ja kuhu tuleks inimene matta? Kas surnuaed on kohustuslik? 

Matused maetakse Eesti Vabariigis peaasjalikult surnuaedadesse. Koduaeda matmine on täiesti keelatud. Siin on omad kindlad nõuded.

Sinu jaoks võib olla see väga ilus, kui sa laulad laulu „Üks kask meil kasvas õues“ ja matad sinna kasejuurte vahele oma lahkunu, aga kui ühel hetkel see maja maha müüakse ja siis peavad täiesti võõrad inimesed selle teadmisega elama, et üks eelmiste eelkäija on siin kasejuurikate vahel ... See ei oleks mõistlik.

Mina olen eelkõige öelnud, et matke hästi kiiresti selles mõttes, et kui on urnimatusega tegemist, siis ärge jätke urni riiuli peale ootama. Ärge tekitage endale ega teistele seda olukorda, kus asi ei ole lõpetatud.

Eesti surnuaedades ei ole lubatud inimestel endal hauda kaevata. See on kahjuks nõnda. Näiteks lugesin just raamatut „Minu Ahvenamaa“, kus ühel väiksel saarel lähedased kaevavad hauda, tütred ja pojad. Et see on selline leinatöö, sa elad seda seal kõike koos tehes läbi. Siin on see kindlalt keelatud. Hauda võivad kaevata ainult surnuaia töötajad, spetsiaalsed inimesed.

Ma tean, millepärast see nii on. See ei ole ainult äriline pool. Kaevamisega võib väga palju kurja teha. Kui sa ise seda teed, siis mõnede puujuurte läbisaagimisel võib see puu kukkuda teiste haudade peale ja palju muudki võib juhtuda. See ei ole niisama, et sa justkui askeldad oma koduaias kive ümber tõstes.

Millest tuleb enne matust kirikuõpetajaga rääkida? Milline n-ö eeltöö tuleks enne matust ära teha?

Vaimulikud on erinevad. On neid, kes ei tahagi lahkunust eriti midagi teada, vaid räägivad igal matusel oma juttu või nii, nagu nad ütlevad – puhast Jumala Sõna. Ma pole sellistel matustel viibinud, aga usun, et seal ei loeta leinajatele vaid Piiblit ette.

On vaimulikke ja Jaani kirikus on nad kõik sellised, kes tahavad enne matust lähedastelt lahkunu lühikest elulugu ja tema iseloomustamist. Meil toimuvad mõni päev enne matust kas kirikus või lahkunu kodus vaimuliku ja lähimate leinajate kokkusaamised. Vaimulik räägib leinajatele sellest, milline on kristlik matusetalitus, ja leinajad räägivad talle lahkunust. Vaimulikele on võimalik saata lahkunust mõtteid ka e-kirjaga. Nii saavad seda teha ka näiteks kõik lapselapsed. Igaüks kirjutab lause või paar ...

Kui palju läheb surnu matmine keskmiselt maksma? 

Ei tea. Minu kunagi siin räägitud ja siis ka 60+ veebilehes ilmunud artikli juures olid hinnakirjad olemas, kui palju Tallinnas võivad matused maksma minna (vt www.60pluss.ee/3486815/oluline-vali...).

Tallinna Jaani koguduse liikmetele Jaani kirikust matmine maksab tühise summa, see on peaaegu olematu: seal on mõnekümnes euros küsimus. Inimene on selle kiriku eest hoolt kandnud. Teine asi on see, kui õpetaja kutsutakse kuskile Pärnamäele või haua peale. Aga kirikuruumi kasutamise eest sisuliselt ei võeta raha. See on kõige odavam osa matusest, kui on tegemist koguduse liikmega ja vaimulik matab kirikus.

Aga kirstud on väga erinevad: sa võid osta kümnetuhandese kirstu ja võid osta seitsmekümnese kirstu. Kõik oleneb sellest, mida sa siis tahad. On mingid põhiasjad – kirst, hauakaevamine, peielaud – ja on need asjad, mis on n-ö ilustused. Kas teha seda võimsalt, veel võimsamalt või veel palju võimsamini, kui tegi naabritädi ... Siin on see pool.

Mis asjad on kindlasti vaja tellida?

Kirst kindlasti. Tavaliselt ka kirstukimp – seda juba pakutakse sealt. Haud tuleb lasta kaevata. Nüüd tuleb järele uurida, kas matuseseltskonnas on piisavalt mehi – välja arvatud lahkunu pojad ja abikaasa –, kes võiksid haua pärast kinni ajada. Saab kutsuda ka kandjad ja haua kinni panijad, kes teevad selle töö kiiresti ja professionaalselt ära, nii et lähedased ei pea seal kuskil savi sees oma lakk-kingadega müttama ja pärast kingi ära viskama. Nii et siis on ka see kuluartikkel: neli meest kannavad kirstu hauale ja panevad haua kinni.

Tuleb mõelda ka selle peale, kuhu maetakse. Mina näiteks olen ise eksinud sellega, et arvasin, et on liivane pinnas, aga tegelikult oli paene. Ja kui minult küsiti, kas oleks vaja täiteliiva, vastasin mina, et pole vaja. Siis, kui ma kohale jõudsin, nägin ma ainult kivikamakaid ja nende hauda kirstule panek oli päris kole kolin.

Või näiteks talvel, kui jäetakse hauast välja visatud pinnas katmata, võib juhtuda nii, et kirkadega raiutakse see tükk tüki haaval lahti. Ma olen olnud matusel, mis kestis haua juures kaks ja pool tundi, kuna seda mullakamakat lihtsalt ei olnud võimalik lühema ajaga lahti raiuda. Vahepeal läksin isegi seda tegema, sest ma oleksin ära külmunud seal lihtsalt seistes ja palveid lugedes – vahetevahel tuleb ka praktilise asjaga tegeleda, selleks et ellu jääda.

Mis on peielaua eesmärk? 

Peielaua eesmärk on meenutus. Ma olen peielauas ikka ütelnud, et me oleme siia tulnud selleks, et olla veel üheskoos, et aidata nendel, kes on lähedased, seda leina kergemini taluda – nad tunnevad, et nendega koos on ka teised inimesed, ka teised pidasid lahkunut kalliks. Ma olen alati öelnud ka seda, et kui on praad söödud, siis võiksid inimesed hakata ükshaaval tõusma ja ütlema à la „Õpetaja ei teadnud pooli asjugi, aga mina tean veel seda ...“. Meenutage! Meenutage ilusaid ja ka rõõmsaid, naljakaidki asju ja rääkige ta elavaks. Uskuge mind, lähedastel on sellest tavaliselt väga-väga hää meel, kui nad saavad teada ilusaid asju oma emast või abikaasast. Selliseid, mida nad ei aimanudki võib-olla. Olgem koos, toetagem üksteist, jagagem, mõtelgem, rääkigem ta elavaks. Ja lähme ära sealt lõpuks tänuliku meelega, et meie kõrval on olnud selline inimene. Me saame siis aru, kui rikkad me oleme olnud. Rääkigem temast, et me kõik saaksime aru, kui rikkad me oleme olnud. See on peielaua mõte. Mitte lihtsalt see, et karbonaadi ninani, hapukapsast ajudeni. Söömine on kõrvaltegevus, mille juures peaks siis eelkõige põhitegevusega tegelema.

Ma olen aeg-ajalt pidanud püsti tõusma ja päris valju häälega ütlema: „Ma tuletan meelde, et me oleme siia kogunenud selleks, et ...“ Kui ma kuulen matuselauas sõna „Ansip“ või „Rõivas“ või „Savisaar“ või „Jaguar“, siis ma saan aru, et matuselised on juba ammu unustanud, milleks nad siia üldse kokku on tulnud. Täna olnud matusel näiteks hakkas üks inimene keset palvet teisele inimesele pikka juttu rääkima sellest, et kurgid pidavat kuskil turu peal olema juba päris odavad ... Noh ... Midagi ei ole teha, kui ajutegevus on kahjustatud ja inimene ei mäleta täpselt, kuhu ta on tulnud.

Kas peielaud peaks olema alkoholiga?

Mina paneksin selle sõltuma sellest, kuidas lahkunu oleks seda tahtnud. Püüdke see ära aimata, kui ta ei olnud seda ise öelnud. Ja kui ta oli selline inimene, kes ikkagi ühe pitsikese võttis – aga mitte ei joonud ennast kunagi täis –, siis mina soovitan täiesti rahulikult ikkagi ka see pitsike või veiniklaas sinna lauale panna. Aga peielaud ei tohiks kindlasti mitte olla enda täis joomise koht.

Kui inimene on surnud viinasurma, siis hoidke igasugune alkohol sealt laua pealt eemal – see võiks siis olla see manifestatsioon, et nüüd on kõik, sellest jamast nüüd küll aitab. See sõltub nii paljudest asjaoludest ja sellest, kuidas me selle välja mängime. Kui on teada, et seltskonnas on viinaninasid, kes võivad isegi siis, kui lauas on 60 inimest ja üks pudel viina laua peal, tõmmata sellest ühest pudelist kolmveerandi endale sisse, siis tasuks ka alkohol lauast võib-olla üldse ära jätta. See tõesti sõltub väga paljudest asjaoludest. Mina luterlasena ütleksin nii, et alkoholiga tuleb osata käituda. See ei ole kindlasti mitte see, mis tuleks n-ö põlema panna ja merre valada, aga kui meil ei ole tarkust seda tarvitada, siis tuleb eemale hoida. Peielauas ei pea olema alkoholi, aga võib.

Mul on nii palju ka halbu kogemusi. Vahepeal ma loobusin lausest, et „Me tõstame klaasi lahkunu mälestuseks“. Tavaliselt, kui mind kutsutakse peielauda, teen ma alguspalve, söögipalve ja siis olen palunud, et keegi teine võiks öelda selle klaasitõstmise. Aga ma loobusin selle palumisest pärast seda, kui seitsmest viis „suurepärast kõnelejat“ – nii neid mulle tutvustati – tõusid püsti ja ütlesid: „Nüüd tõstame klaasi lahkunu TERVISEKS.“ Siis ma tõesti loobusin. Ma ei tahaks sellistes kohtades naerma puhkeda. Ja tegelikult ajab see mind juba nutma, kui lahkunule on tervist vaja seal mulla all ... Sain aru, et ma pean ikka seda ka ise tegema ja ei saa usaldada inimesi pingesituatsioonides, nad võivad siis igasugust jama suust välja ajada – pole mõtet.

Kuidas saada õpetajat peielauda?

Väga lihtsalt, tuleb kohe talle rääkida, et ta oskaks sellega arvestada. Ma olen neid solvunud nägusid näinud piisavalt, kes siis, kui ma olen haua peal kõik ära teinud, ütlevad: „Te tulete ju loomulikult ka peielauda.“ Aga ma loomulikult ka olen oma päeva juba ära planeerinud. Uskuge mind, et ma ei oota seda üht matust, mis tuleb nädala jooksul, nagu hinge õnnistust, vaid ma võtan selle oma ajakavasse ja pärast seda on mul võib-olla juba mingi muu ülesanne kuskil mujal. Ma ei saa teistele helistada: „Oih, mind kutsuti praegu sööma, ma pean sinna minema.“ Isegi oma abikaasale ei saa ma seda ütelda. Nii et iga asi õigel ajal ja kui varakult kutsuda, siis saab aegu sobitada.

Millest koosneb kiriklik matusetalitus? Kui kaua see tavaliselt kestab?

Kiriklik matusetalitus koosneb väga paljudest osadest. Lihtsam oleks öelda, et see võiks koosneda eelkõige kirikust ärasaatmisest. Vabaduse väljakule saab autoga ligi, kirikusse saab tuua kirstu autoga. Kirikust saatmine on ilus, pidulik, helge. Miks peaks seda tegema kuskil kõledas niiskes kabelis või pidama haua peal tervet pikka matusetalitust, teadmata kas söövad meid sääsed või lajatab seal puude all meile välk keset lagipead. Minu meelest peaks kiriklik matusetalitus olema kirikus. Siis see on päris kiriklik. Ja uskuge mind – nagu ma juba ütlesin: kui inimene on Jaani koguduse liige ja teda maetakse kirikust, siis see on poole odavam kui kabelist matmine. Lihtsalt sõidu küsimus lisandub – et kuidas inimesed siia saavad ja siit edasi surnuaeda. Aga kas me peame selle kõik nii mugavaks tegema? Mõtelge natuke, miks kuulsaid inimesi maetakse kirikust ... Miks me siis oma armsatele seda ei korralda? See on ju ometi võimalik. Ma ei tea, miks see ikka ja jälle läheb kuskilt kabelist ... Ja need kabelid on sageli (v.a Pärnamäe kabel Tallinnas) veel ka kütmata ja remontimata.

Kiriklikul matusel, mis algab kirikus, tehakse kõik põhiasjad kirikus ära ja siis sõidetakse haua juurde. Kirst lastakse alla, visatakse kolm peotäit mulda ja haud pannakse kinni. Kõnelemisosa on haua peal minu puhul näiteks umbes viis minutit. Kõik jutud räägitakse ära kirikus. Ja kõige viimaks on siis peielaud.

Matusetalitus, kus kõik tehakse haua peal, kestab maksimaalselt tund aega. Aga kui matust peetakse mitmes kohas, siis sõltub kõik sellest, kust kuhu sõidetakse. Kui alustatakse kirikust ja liigutakse surnuaeda, siis tavaliselt võib arvestada sellega, et kui näiteks kell 12 algab matus kirikus, siis kuskil kolmveerand üks ollakse juba peaukse ees ja umbes veerand kaks haua juures. Seal sõltub aeg sellest, kui mitu on neid inimesi, kes haua kinni panevad, milline on pinnas. Aga tavaliselt jääb kõik kokku alla kahe tunni.

Pärast matuseid saabub lähedastel tihtipeale rahu, ärevus kaob. Miks?

Oleneb matusetalitustest. Mul on ühe matusetalituse ajal saabunud selline tunne, et ma tahaksin käed ilmalikul matusetalitajal käed selja taha panna ja öelda talle, et ta ei tohi enam kunagi inimesi sellisel viisil traumeerida. Olen kuulnud ka vaimulikust, kes haua kinni ajamise ajal hakkas inimesi Euroopa Liiduga ähvardama. Jah, midagi ei ole teha, alati ei saa rahu. Vahetevahel saabub üks suur õnnetus ja kurbus. Olen käinud inimesi UUESTI matmas. Mida see tähendab? See tähendab seda, et kuskil matusebüroos või kabelis tehti asi ära ja siis paluti, et ma tuleksin teeksin seda uuesti, tuleksin mataksin urni, sest matusetalitaja oli ajanud kolm korda nime segamini, soo segamini ja mida kõike veel ning lugenud nii kurbi luuletusi kui vähegi võimalik, aga ta oli ära unustanud, et emakest me siiski ei mata, vaid tegelikult oli tegemist isakesega ja kadunuke ei olnud Petseris sündinud, vaid Pärnus. Kui talle lõpuks seda siis öeldi, oli ta oma märkmiku järgmiselt leheküljelt ka selle inimese andmed üles leidnud. No mis rahu seal saabub ...

Kirikliku matuse puhul on mulle küll tihtipeale öeldud, et see oli ilus. Siis kohkutakse kuidagi ära ja hakatakse vabandust paluma, et ei tea, kas nii ikka võib öelda ... Ma olen ikka öelnud, et võib küll öelda. Ja rahugi tuleb.

Kui sa oled mõelnud ennast tänulikuks, mõelnud selle peale, kui palju on sul põhjust olla tänulik sellele inimesele, kes on nüüd läinud ... Kui sa mõtled selle peale, et tal oli vaeva ja valu, ta oli väsinud ja et on hea, et ta nüüd saab ära minna, ja on tehtud ka palveid ta pärast, et ta saaks rahusse jõuda, siis võibki tekkida see kummaline rahu, et nüüd on kõik hästi – temaga on hästi ja minuga on hästi.