Esialgu tundub kõik ebatõene ja kaotust on väga raske tunnistada. Sa võid kogeda ülitugevaid tundeid: ahastust ja kurbust, suurt segadust ja tühjust või hoopis tundetust ja tuimust. Paljudele pole võõrad ka hirm, süü või viha ja sageli ei oska sellele tunnete virrvarrile nime anda. Lein ei ole püsiv seisund, vaid protsess, mis ajas muutub, kulgeb lainetena. Seetõttu on oluline lähedaste ja sõprade toetus ka pikema aja jooksul.

Traumeerivad sündmused vallandavad meie ajus ja kogu organismis biokeemilised muutused, mis mõjutavad emotsioone ja reageerimisviise. Seetõttu ei ole nad sageli tahtlikult kontrollitavad ega kuidagi kasvatusega seotud, vaid lihtsalt ilmnevad pärast kaotust. Oluline on reaktsioone mõista ja leida viise nende leevendamiseks.

Tavapärane on, et äsjane traumeeriv juhtum võib taaselustada varasemad valusad sündmused ja elu võib väga ülekohtune tunduda.

Peale lähedase rasket ja kõigile kurnavat haigust on ka kergendust tunda normaalne – see on nüüd möödas ja tema kannatused on lõppenud.

Teiste inimeste käitumine võib tunduda ebasobiv ja arusaamatu, sest nad ei pruugi osata sind sobival viisil toetada ja aidata.

On loomulik, et sul tuleb lähiajal palju korraldada. Tee seda, mis täna on hädatarvilik, kuid lükka võimalusel edasi suured ja elutähtsaid muutusi tekitavad otsused.

Ei ole olemas ühte ja ainuõiget leinamise viisi või tegevuskava leina kergendamiseks – kõik on individuaalne, kuid ajaga läheb kergemaks.