Tavalisemad leinareaktsioonid:

Shokk surmateate saamise järel - inimene ei saa veel juhtunust aru ning võib püüda seda teadmist eitada või teemat vältida. Selline enesekaitse laseb kaotuse tõelisust vähehaaval teadvustada. Shokiga kaasneb sageli segadus, hullumeelsuse tunne ja tuimus, samas võib esineda ka vihahooge ja hüsteeriat (Kübler-Ross; Rando).

Vihane kurbus on leinajate endi kirjeldus ajast, mil lein on kõige tugevam. Sel ajal on kaotus teadvustatud ja esile kerkivad väga teravad ja vastuolulised tunded, mis võivad vahelduda väga kiiresti (Rando). Lisaks negatiivsetele tunnetele võivad leinajad tunda ka rõõmu ja tänutunnet, et suhe lahkunuga olemas oli (Kübler-Ross; Kast).

 

Süütundel võib olla palju erinevaid põhjuseid, mis sõltuvad leinaja ja lahkunu suhtest ja inimese maagilisest mõtlemisest. Leinaja võib uskuda, et tema sõnad, mõtted või teod on lähedase surma põhjuseks. Süütunne on suurem, kui surnu ja leinaja vahel oli rohkem arusaamatusi ja probleeme, ning sel juhul kestab ka lein kauem; mida paremad olid lahkunu ja leinaja vahelised suhted, seda vähem on süütunnet ja seda rutem läbitakse lein (Kübler-Ross; Kast).

On siiski oluline rõhutada, et viha ja süütunne on seotud leinaja ja lahkunu vahelise suhtega või surma puudutavate asjaoludega, mis on iga kaotuse puhul erinevad. Süütunnet aetakse ka tihti segi kahetsusega, et midagi oleks võinud lahkunu eluajal teisiti olla (James, Friedman).

Igatsusega kaasneb kurbus, tühjuse tunne ja äng. Leinaja mõtted on ülihõivatud lahkunuga - see kujutab endast nii soovi juhtunut olematuks teha kui ka intensiivset leinatööd juhtunuga leppimise suunas (Kübler-Ross; Rando).

Depressioon ja meeleheide on oluliste kaotuste puhul tavalised. Inimene võib lõpetada enese eest hoolitsemise, hakata käituma enesehävituslikult või mõtelda isegi enesetapule. Depressioonis tunneb inimene soovimatust tegutseda, tühjusetunnet ja hirmu kaotada kontrolli oma elu üle. Leinadepressiooni on oluline vaadelda eraldi haiguslikust depressioonist (Kübler-Ross, Rando).

 

Surnu otsimine ja rituaalid võivad aidata mõista kaotuse reaalsust. Leinajad võivad uidata lahkunuga seotud paikades või sooritada rituaale nagu surnule laua katmine ja küünalde süütamine (Rando; Erjanti).

 

 

 

Leina atakk on leina äkiline ja intensiivne esiletõus, mis juhtub ootamatult ning võib jätta inimese ilma enesekontrollita. Leina ataki tulemusel võib inimene sattuda ka eluohtlikesse olukordadesse (n autoavarii) (Rando; Erjanti).

 

 

 

Lähedase surmaga seotud kinnisideed ja fantaasiad on seotud surnu otsimisega ja ilmnevad eriti just ootamatu surma puhul. Leinaja võib mõtelda: Ma võin ta veel leida, ta polegi tegelikult surnud (Kast). Leinaja võib klammerduda ka mõne kujutluse külge, mis võimaldab tal juhtunut paremini mõista (Rando).

 

 

 

Surma mõtte otsimine on leina oluline osa. Enda jaoks surma mõtte ja põhjuse leidmine võib aidata juhtunuga leppida. Teised ei pruugi rahuldavat põhjust kunagi leida ning tunnevad tihti kroonilist viha nii religiooni, autoriteedi kui ka elu enda vastu (Kübler-Ross; Rando).

 

 

 

Surnuga samastumine aitab säilitada lähedustunnet lahkunuga. Leinaja võib keskenduda lahkunu tegevustele või võtta üle tema elustiili. Psühholoogi või psühhiaatri poole pöördumiseks on põhjust alles siis, kui samastumine võtab äärmusliku vormi - näiteks hakkavad leinajal ilmnema lahkunu surmaeelse haiguse sümptomid (Kübler-Ross; Kast; Rando).

 

 

Füüsilised tervisehäired, mis leinaga kaasneda võivad, on enamasti toitumis- ja seedimishäired, unehäired, nõrkus- ja raskustunne, nöörimine kurgus, südame rütmihaired, närvilisus ja pinge, seksuaalsuse tõus või langus, hingamishäired ja valud rinnus või kogu kehas (Kübler-Ross; Rando; Erjanti).