Armumine on paarisuhte ja pere loomise algus. Nii nagu lapse surmagi puhul rabab leinajat armastatu surma ebaloomulikkus normaalses elutsüklis - see on elu loomuliku järgnevuse katkestamine, mida leinaja tajub tihti ebaõiglasena (Miks pidi see juhtuma just nüüd?).

Armunu leinas võivad esineda kõik tavalisemad leinareaktsioonid ja ka abikaasa/elukaaslase leina iseärasused. Kuid lisaks sellele kaasnevad suhte alguses kogetud kaotusega veel muudki eripärad.

Sõltuvalt suhetest armunute ja nende perliikmete ning sõprade vahel, võib värskelt armunu oma leinas tunda end tõrjutuna ja üksi - pereliikmete ja lähedaste sõprade lein võib mõjuda armunu leina alaväärtustavalt (Kas minul on vähem põhjust/õigust leinata, kui olime nii lühikest aega tuttavad?). Kaasneda võivad ka küsimused, kas armunu on lisatud matusekülaliste nimekirja, kes ja kuidas armunut kaaslase surmast teavitab ja kuidas teised lähedased armunusse suhtuvad.
Püüd lohutada armunut sõnadega: Te polnud veel teineteisega harjuda jõudnud / ei olnud veel väikeseid lapsi / on lihtsam alustada uuesti, ei ole abistav. Leinasid ei peaks ka omavahel võrdlema (Ma tean, mida sa tunned, või Temal on veel raskem) - iga lein on ainulaadne segu erinevatest tunnetest, mis on iseloomulik just sellele suhtele lahkunu ja leinaja vahel.