Pastor Tanel Ots: «Surija silmad lähevad teist värvi …»

1822

Klaasistunud silmad. Kuivaks tõmbunud huuled. Viimased rasked hingetõmbed. Seda näeb kirikuõpetaja Tanel Ots iga nädal, kui ta Tallinna Diakooniahaiglas surijatega nende viimaseid hetki veedab …

Elukutseline pastor Tanel Ots (40) on mitmetahuline mees. Juba 1997. aastast on ta Jüri kiriku vaimulik, kuid peale selle ka Saku vallavolikogu esimees ning Kaitseliidu Harju maleva reservohvitser ja kaplan ehk sõjaväevaimulik. Kodus soovivad tähelepanu ja hoolitsust abikaasa, viis last, 15 lammast ning samapalju mesilastarusid. Mõned koerad-kassid ei lähe siinkohal enam arvessegi.
Kuid Taneli teeb tema kolleegide seas eriliseks see, et juba 12 aastat ei möödu tal ühtegi nädalat, kui ta ei pühendaks oma aega neile hingedele, kellel on siin ilmas jäänud elada üürikesed päevad, teinekord ka tunnid või minutid. Kaks korda nädalas kuulab Tanel vähihaigete viimaseid sõnu ja palveid. Mitte alati pole need pika õnneliku elu ära elanud inimesed, tihti hoopis nooremapoolsed, keda teade maise teekonna lühikeseks jäämisest on tabanud valusa hoobina. Paljud hääbuvad füüsiliselt, kuid nende mõistus on täiesti elujõuline. «Sellised inimesed teevad oma elust fantastiliselt vägevaid kokkuvõtteid. Korraga saavad nad aru, mis on elus oluline ja mis pole. Nad taipavad, mille nimel tasuks elada –kui vaid uue võimaluse saaks ...» pajatab kirikuõpetaja kirglikul toonil.

Abielu surivoodil

Inimesed kardavad surma. Ja surijaid. «Surm on üks põhilisi edasiviivaid jõude – terve elu põgeneb inimene surma eest,» mõtiskleb Tanel ja toob näiteks, kuidas inimesed tunnevad end halvasti, kui näevad peeglisse vaadates halli juust või kortsu. Või kuis naised meigivad end liiga palju, püüdes varjata vananemise märke ... Mis see muud on kui põgenemine surma eest?

Kuid surma palju lähedalt näinud mehena on ta veendunud, et inimene hakkab elama siis, kui ta lakkab põgenemast. Mõni suudab seda juba noorena, mõni ei suuda kunagi. «Aga kui inimene selleni jõuab, siis ma näen, kuidas ta õitseb ja elab täiel rinnal. Ja kui mitte varem, siis rasket diagnoosi saades hakkab inimene lõpuks elama.»

See tõde kõlab esmapilgul üsna paradoksaalsena, kas pole? «Jah, tihtipeale ei pääse haige inimene enam voodistki välja, kuid ta tajub maailma uutmoodi ja sõnastab asjad ümber,» selgitab Tanel oma mõtet.

Pastor tõdeb, et on kohutavalt kurb, kui lähedastel pole aega, tahtmist või julgust tulla veel viimast korda juttu rääkima. «Surijaid isoleeritakse. Neid kardetakse nagu tonte. Nii jäävad inimese oma lapsedki tihti surivoodil öeldud tarkustest ilma –ja mina saan need endale … Ma saan tohutult rikkaks iga kord, kui ma seal haiglas käin. Aga see on kurb …»
Tanel usub, et kuna see, kuidas siit ilmast lahkutakse, on surija jaoks niivõrd oluline,  suudab inimene oma suremist mõtte jõul edasi lükata. Ta teab konkreetseid näiteid, kus haige on ka raskes seisundis suutnud surma tõrjuda, kuna talle on öeldud, et lapselaps jõuab ülehomme Inglismaalt tema juurde. «Ja ta näeb oma lapselapse ära ja viieteist minuti pärast sureb. Selliseid asju juhtub.»
Kord ootas ka üks noor vähki põdev naine suremisega terve öö. Tema ja ta mehe elus oli palju juhtunud – nad olid näinud koos rõõmu ja muret, kodus kasvasid väikesed lapsed. Ainult üks asi oli neil tegemata – abiellumine. Tanel meenutab, kuidas mees vaatas haiglas oma surivoodil lebavat naist ja taipas: varsti on juba liiga hilja. Mees küsis Tanelilt, kas ta laulataks neid nädala või kuu pärast. Pastor küsis siis arstidelt, mida nemad arvavad, ja sealt tuli kiire vastus: kas täna või mitte kunagi. Seepeale tormas mees sõrmuse järele ...
Tunni aja pärast hakkas Tanel noori paari panema. Naine oli pikali voodis, istuda ta enam ei jaksanud, mees aga põlvitas voodi kõrval. Ühtäkki aga kostusid kõrvalvoodist rasked hingetõmbed. «Me saime kõik seal toas aru, et need on viimased.» Nad vaatasid teineteisele otsa ja peigmees sõnas: «Laseme edasi, ma olen ennegi surma näinud.» Siiski arvas haigla personal, et viisakas oleks paaripanemisega veel tunnike oodata ja lasta kõrvalvoodis surnul rahulikult olla, kuni ta ära viiakse leinatuppa. Nii ka tehti.

«Ma ei tea kuidas, aga tunni aja pärast oli palat lilli täis ja kardinad kaunistatud. Kõik oli pühaks tseremooniaks valmis,» meenutab paaripanija seda erilist päeva. Sõrmused said sõrme ja kuna üks voodi oli nüüd vabanenud, ütles Tanel mehele, et jää siia, ruumi on – teil on ju pulmaöö. Haige naine polnud sel hetkel võimeline enam rääkima, aga vähemalt sai ta oma värske abikaasaga pulmaöö koos olla. Vastu hommikut naine lahkus. «Mees oli tänulik. Tema süda oli rahul. Ta ei jäänud hiljaks.»

Söögipalve aitas rahulikult surra

Tanel teab, et tihtipeale tunnevad surivoodis inimesed kahetsust. Kunagi ei kahetseta seda, et tehti liiga vähe tööd, vaid ikka seda, et ei oldud piisavalt koos laste ja kallite inimestega. Mida lähemale jõuab viimne tund, seda rohkem rutiinseid asju muutub tühiseks.

«Religioossel inimesel on kergem – surres väljendab ta igatsust jõuda taevasesse koju. Tal pole siit ilmast raske lahti lasta. Inimene, kel pole religioosset maailmavaadet, on aga segaduses. Elada saab igat moodi, aga vot suremisega läheb raskeks,» mõtiskleb pastor.
Kui inimene on ahastuses ega suuda leppida mõttega, et peab siit ilmast lahkuma, tuleb Taneli sõnul inimesega rahulikult rääkida. Lõpuks ta ju mõistab, et ta on teel tagasi koju ja elu maa peal oli vaid lühike vahepeatus.

Kõige õudsem on pastori sõnul aga hoopis ükskõiksus – kui inimene ei hooli sellest, et ta surema hakkab, ja ütleb, et elu polnudki midagi väärt. Religioosne inimene pole ükskõikne ja teda on surmaks lihtsam ette valmistada.
Vahel on vaja vaid õige pisut, et inimene tunneks oma südames rahu. Tanel meenutab üht noort vähki põdevat meest, kes pealtnäha oli suur purakas tüüp, turske ja tätoveeringuid täis. Elada polnud tal enam aga kaua jäänud ja surma ta kartis. Mees usaldas Tanelile, et ta pole kunagi kirikus käinud ega tea vaimulikest asjadest midagi. Jutu käigus aga selgus, et vanaema oli õpetanud talle lihtsa söögipalve –ja kuna ta muud ei osanud, luges ta seda alati, kui tundis hirmu. Keerulise elusaatusega mees oli sattunud ka enne haigust ohtlikesse olukordadesse, isegi surmasuhu, ja lugenud neil hetkil ikka seda vana tuttavat söögipalvet. «Enne ta surma nägin, et ta suu liigub – jälle luges ta lapsepõlvest meelde jäänud söögipalvet. Siis tegi ta viimase hingetõmbe ja lahkus. Usun, et talle sellest pisikesest palvest piisas, et olla Jumalaga kontaktis ja minna rahulikult tema juurde.»

Ei leina surijaid

Tanel tunnistab, et ta näeb, kui inimene surema hakkab. «Surija silmad lähevad teist värvi, hingetõmbed muutuvad. Surema hakkaval inimesel on suu lahti, see kuivab ja tundub, nagu oleks ta janus, aga vesi ei aita enam.» Sama kiiresti muutuvad ka inimese sotsiaalsed vajadused. Surija ei pruugi enam mingil hetkel tahta suhelda – ta soovib vaikselt ja üksinda lahkuda …
Tanel usub, et keha on hinge sees, mitte aga vastupidi, hing kehas. «Eks seda väljenda ju ka eestikeelne ütlemine «hinges olema». Kui keha tagasi põrmu langeb, pole hinge seisukohalt midagi väga põrutavat muutunud. Hing elab igavesti.»

Võib-olla just selle teadmise tõttu suudavad kogenud pastor Tanel ja teised diakooniahaigla töötajad pärast inimese surma mitte leinata, vaid meenutada iga lahkunut sooja sõnaga. Ka sel päeval, mil Taneliga intervjuud teeme, on haiglas just lõppenud mälestushetk, kus loeti ette viimastel päevadel lahkunute nimed ning töötajad hakkasid meenutama erinevate inimestega seotud jutte ja mälestusi. «Me meenutame neid nagu oma perekonnaliikmeid, aga seda professionaalsel viisil – ka diakooniahaigla töötajad peavad jääma inimestena alles. Ka mina.»

Viie lapse isa Tanel ei lülita end haiglasse minnes ja sealt lahkudes ümber. «Minu jaoks on haiglas kogetu sama loomulik kui kodus oma väikeste lastega koos olemine. Haiglas nähtud surm ja kodus rõkkav elu – need on kaks elu loomulikku osa ja ma ei lahuta neid teineteisest.»
Tanel sõnab siira tunnustusega, et diakooniahaiglas töötavad fantastilised inimesed – nende inimeste jaoks pole nende töö rusuv või vastumeelne, vaid nad tahavad kogu südamest aidata inimestel inimväärselt oma viimaseid nädalaid ja päevi veeta. «See seal on päriselu. Ehtsad tunded. Ei mingeid maske enam. Ja sellepärast ma ei suudagi sellest tööst loobuda.»

Tekst: Triin Tõnurist
Fotod: Penelope Russak