Milles laste lein avaldub? Laste leina- ja kriisireaktsioonid on järgnevad:

    • ängistus ja haavatavus – pimeduse-, üksinduse-, suletud uste hirm, hirm kaotada teist vanemat;
    • elavad mälestused – kriitilistes olukordades salvestuvad mälestused ja aistingud võivad muutuda piinavateks mälupiltideks, mis ilmnevad enam õhtuti;
    • lein, kurbus ja igatsus – mõttetuse ja tühjuse tunne;
    • unehäired – uinumisraskused, hirmuunenäod, pidev väsimus;
    • ärrituvus, raev – võib avalduda näiteks vahetundides;

  • võlatunne, enesesüüdistused, häbi;

  • probleemid koolis – tulenevad kontsentratsiooniraskustest või motivatsiooni-langusest (“Milleks õppida, kui nagunii tuleb surm?”);
  • kehalised sümptomid – mitmesugused valud : pea- kõhu-, südamepiirkonna ja muud valud, iiveldus,oksendamine, öine voodimärgamine jm.;
  • probleemid kaaslastega suhtlemisel – üksindustunne, teised näivad lapsikud, kergesti ärrituvus ja vihastumine;
  • muutused iseloomus – enesessetõmbumine või väljaelamine;
  • pessimism tuleviku suhtes – tulevik muutub lühikeseks;
  • väärkäsitlused.

Vaatleme leinaprotsessi ja abistamise iseärasusi erinevas eas lastel.

Väikelastel on olulisim hirm saada mahajäetud, seetõttu on abis tähtis füüsiline ja psüühiline kohalolek. Ei tohiks teha elumuutusi, nt. kolida uude elukohta. Säilitadatuleks igapäevaelu rutiinid, nt. jätkata lasteaias- või kooliskäimist nii ruttu kui võimalik. Tuleb teada, et väikelastel esineb suhteliselt sagedamini kehalisi sümptomeid. Nad võivad emotsionaalsele pingele reageerida isegi palaviku või krambiseisunditega. Tuleks võtta ära süütunded (nt. võib laps mõelda, et ema suri sellepärast, et ta ei kuulanud sõna või tegi pahandust). Ei tohiks kasutada metafoore või luua illusioone, sest laps võtab neid sõna-sõnalt, tal võivad tekkida hirmud või ebareaalsed lootused. Lapsel tekib palju küsimusi, kui ta tajub, et tal on lubatud küsida. Tuleb anda lühikesed tõesed vastused kõigile tema küsimustele.

5-9 aastased lapsed näevad tihti surma vägivaldsena, karistusena. Sageli nad ka personifitseerivad surma. Neil võivad esineda hirmud seoses kujutlusega,et surm on isik, kes tuleb ja võtab kellegi kaasa. Sellele eale on iseloomulik maagiline mõtlemine, mis põhjustab palju süütundeid. Näiteks võib laps mõelda, et kuna ta oli teda karistanud isale soovinud halba, oligi tema soov täide läinud ja isa suri tema pärast. Need on põhilised asjad, milles tuleb aidata lapsel selgusele jõuda ja teda toetada.

9-10 aastased lapsed tajuvad surma kui midagi väga kohutavat, sellega kaasneb ängistus. Surm seostub haigusega, arusaam sellest on täielikum ja abstraktsem. Neil tekib palju eksistentsiaalseid mõtteid, mida nad turvalise täiskasvanuga jagada tahavad. Võib kaasneda suur üksindustunne.

Kuna puberteediiga on niigi kaoseperiood, siis lähedase surmajuhtum on suureks ohuks. Reaktsioone võib olla väga erinevaid. Selles eas lapsed võivad ka leina tgaplaanile suruda kuna neis ei ole selleks “ruumi” ning hakata leina läbi töötama alles 20-ndatel eluaastatel.

 

Nagu öeldud, leina on raske kanda, sest seda tuleb teha üksinda.

Mida siiski saame teha leinas laste abistamiseks?

Oluline on mõista, et lapsed ei vaja kaitset reaalsuse eest, vaid abi reaalsusega kohanemiseks.

  • leevenda laste mahajäetusetunnet
  • leevenda abitustunnet
  • anna lapsele infot
  • tee laps osaliseks, ära jäta teda kõrvale
  • aita tal sõnades väljendada temas ja tema ümber toimuvat, piltlikult öeldes, anna talle sõnad
  • aita lapsel end väljendada ka mittesõnaliselt, tunnetes, tegudes
  • aita lapsel fantaasiate ja kujutlustega hakkama saada
  • aita last mäletada, meeles pidada, sest üks tema hirmudest võib olla ära unustada (nt. võib koostada raamatu lahkunu kohta)
  • aita lapsel luua uusi sidemeid ja suhteid, leida lootust