Depressioon

On igati normaalne, kui inimesed tunnevad peale kalli inimese surma kurbust, valu ja ahastavat meeleolu ning puhkevad vahel nutma. Saamaks aru, millal on leinav inimene raskemas olukorras ehk depressioonis, tuleb tunda tavalise leina väljendusviise. Umbes ühel inimesel viiest areneb depressioon (kutsutakse ka kliiniliseks depressiooniks). Sageli saab seda leevendada teraapia ja medikamentidega. Kliinilise depressiooni riskirühmas on inimesed, kellel on depressiooni juba varem esinenud, puudub tugisüsteem ja on olnud probleeme alkoholi või ravimite liigtarvitamisega, või need, kelle elus on lisaks veel muud tõsised stressiallikad.

Depressiooni võimalikud tunnused, mis ei kaasne tavalise leinaga:

 Püsiv väärtusetuse või lootusetuse tunne

 Pidevad mõtted surmast või enesetapust

 Suutmatus igapäevaste toimetustega hakkama saada

 Intensiivne süütunne lähedase surma ajal tehtud või tegemata asjade pärast

 Pettekujutlused

 Hallutsinatsioonid (asjade, mida pole olemas, kuulmine või nägemine, välja arvatud „visioonid”, milles inimene lühikese aja vältel kuuleb või näeb lahkunut)

 Aeglasemad kehareaktsioonid

 Äärmuslik kaalukaotus Kui ülaltoodud sümptomid kestavad kauem kui kaks kuud peale surma, vajab inimene tõenäoliselt professionaalset abi.

Kui inimene püüab ennast vigastada või plaanib seda teha, vajab ta kohest abi. Mõne inimese jaoks kestab leina protsess pikka aega. Sagedamini juhtub see nendega, kes olid lahkunuga väga lähedased. Kõige sagedamini on see põhjustatud katsetest surma eitada, valust pääseda või püüdest lahkunust lahti lasta.

 

 

Raske lein (Complicated grief)

Kui tavalist leinamist ei toimu või see kestab pikalt ilma igasuguse leevenemiseta, kutsutakse seda „raskeks leinaks” või „lahendamata leinaks.”

Selle sümptomiteks võivad olla:

 Jätkuv lähedase surma mitte uskumine

 Võimetus surma aktsepteerida

 Meenutused, luupainajad või mälestused, mis tungivad pidevalt mõtetesse

 Tõsised ja pikale veninud leina süptmomid nagu viha, kurbus või masendus

 Jätkuv väljamõeldud suhe lahkunuga, tundes teda kogu aeg kohal olemas ning jälgimas

 Pidev igatsus lahkunu järele ja tema taga otsimine

 Ebatavalised sümptomid, mis ei tundu olema seotud surmaga (füüsilised sümptomid, kummaline või ebanormaalne käitumine)

 Suhete katkestamine kõigi teistega

Mõnede inimeste jaoks, kes hoolitsevad pikemalt haige eest, võib raske lein alata juba siis, kui ta on veel elus. Tõsises stressis olevatel hooldajatel, eriti kui nende tulevik on tume, on suurem risk kogeda ebanormaalset leina isegi enne surma. Kui sinul või kellelgi teisel surnuga lähedasel esinevad ülaltoodud depressiooni või raske leina sümptomid, rääkige kvalifitseeritud professionaaliga. Kindlad nõustamistehnikad aitavad sellesse keerulisse situatsiooni sattunud inimest aidata. Ravi on oluline, kuna inimestel, kellel on raske lein, on risk selle haiguse halvenemiseks ja suurem kalduvus enesetapule. Kaotusega hakkama saamine Kui kõik läheb hästi, läbib inimene leinamise protsessi. Aja jooksul lepib ta kaotusega, saab sellest aru, saab valust jagu, kohandub oma uue elu ja identiteediga.

 

Sinul või inimesel, kes kaotas lähedase, võib abi olla järgmistest näpunäidetest kaotusega hakkama saamiseks:

 Luba endal kogeda nii valu kui ka kõiki teisi emotsioone. Ära ütle endale, mida sa pead tundma ega lase teistel öelda, mida sa peaksid tundma.

 Ole kannatlik selle protsessiga. Ära survesta ennast ootustega. Lepi sellega, et sa pead kogema valu, oma emotsioone ja sinu enda paranemisviisi- kõike sinu enda aja järgi. Ära mõista kohut oma emotsioonide üle ega võrdle ennast teistega. Pea meeles, et keegi ei saa sulle öelda, kuidas leinata ja millal lõpetada.

 Tunnista oma tundeid, isegi neid, mis sulle ei meeldi. Nuta kui tahad. Paranemiseks pead sa neid mõlemaid tegema.

 Otsi tuge. Räägi oma kaotusest, mälestustest, oma kogemustest lähedase elu ja surmaga. Ära arva, et oma kurbuse peitmisega sa kaitsed oma peret või sõpru. Palu teistelt, mida sa vajad. Räägi inimestega, kes on samuti oma armastatu kaotanud.

 Püüa säilitada oma normaalne elustiil. Ära võta ette suuri muutusi oma elus (näiteks kolimine, töökoha vahetus, tähtsate suhete katkestamine) leina esimese aasta jooksul. See aitab sul püsida oma juurte juures ja säilitada teatud turvalisuse.

 Hoolitse enda eest. Söö hästi ja hoia keha vormis. Füüsilised harjutused on hea moodus pinge maandamiseks. Luba endale füüsilisi naudinguid, mis aitavad sul ennast uuendada, näiteks kuumad vannid, lõunauinakud ja lemmiktoidud.

 Väldi liigset alkoholi ja ravimite tarvitamist. Need võivad mõjuda kahjulikult nii sinu kehale kui emotsioonidele. Tõenäoliselt aeglustavad need ka sinu taastumist ja põhjustavad uusi probleeme.

 Anna endale andeks kõik, mida sa tegid, ütlesid või ei teinud. Kaastunne, andestus enda ja teiste suhtes on tervenemiseks oluline.

 Anna endale puhkust leinast. Sa pead küll ennast leinast läbi töötama, kuid sa ei pea sellele keskenduma kogu aeg. Leia asjad, mis su mõtted eemale tõmbavad, näiteks kinno minek, väljas einestamine, pallimängudes osalemine, hea raamatu lugemine, muusika kuulamine, massaaž või maniküür jne.

 Valmistu ette pühadeks, sünnipäevadeks ja aastapäevadeks, teades et tugevad emotsioonid võivad tagasi tulla. Otsusta, kas sa tahad teatud traditsioonid säilitada või asendada uutega. Planeeri juba ette, kuidas sa tahad oma aega veeta ja kellega. Tee midagi, millega lahkunu mälestust austada.

 Ühine leina tugigrupiga. Teised inimesed võivad sind julgustada, juhendada ja lohutada. Nad võivad pakkuda ka praktilisi nõuandeid ja infot ning aidata sul tunda end vähem üksikuna.

 Kui sa tunned ennast selleks valmis olevat, tee midagi loomingulist.

Mõned näited:

o Kirjuta lahkunule kiri, kus saad välja öelda kõik, mida tahaksid talle rääkida.

o Alusta päeviku pidamist.

o Koosta väljalõigete album.

o Hakka joonistama.

o Istuta lilli või puid.

o Tegele asjadega, mida lahkunu armastas.

 

Allikas: www.cancer.org