Mõtiskleb õpetaja Jaan Tammsalu, 2016.

Kas surm on kurb sündmus?

Surm on midagi nii loomulikku kui hingamine ja elu. Ja surma tulekski esmalt just nii vaadata. Nagu magama jäämist. Me ju ei ahasta oma armsama juures, et ta jääb õhtul pärast pikka päevatööd lõpuks magama. Aga miks ometi me ahastame siis, kui inimene on 90 aastat vana, kui tal on neljanda astme vähk või on ta lihtsalt vanadusest läinud ... Kas me tõesti tahame, et ta peaks veel rohkem kannatama, veel vaevlema ... See on ju ääretult egoistlik sel viisil.

Kas surm on vabanemine?

Surm on kindlasti vabanemine, kui tegemist on olnud valude, vaevadega. Surm on ka vabanemine nendele inimestele, kes on pidanud hoolitsema inimese eest aastaid.

Kui me küsime, kas surm on vabanemine, siis jah, on väga palju selliseid vastuseid, mille järgi JAH, SEE ON vabanemine. Kui aga küsida, kas see on ka vabanemine sellele lapsele, kes vöötrajal pahaaimamatult teed ületades surma sai, sest keegi lihtsalt näppis nutitelefoni parasjagu ega märganud oma suures Hummeris sõites, et keegi on vöötrajale astunud, siis vaevalt et seal surm vabanemine on.

Surm on vabanemine elust, aga elu oleks võinud ju edasi minna. Nii et võiks öelda, et vastus on jah ja ei. Oleneb sellest, kas sureb õnnetuse läbi keegi noor või peab minema keegi, kes on väga pikka aega seda elu elanud ja on valmis siit minema.

Mis on elu mõte?

Elu mõte on elada nii, et sa surma ees seistes ei peaks kartma. Elada tuleks nii, et see kartus kaoks. Et sa julgeksid ka surmast rääkida, et sa julgeksid ka lähedastele öelda, kuidas siis olla ja tegutseda, kui sa sured. Nii et selles mõttes on surm kindlasti midagi sellist, mis peaks aitama elu õiget mõtet üles leida. Kui sa mõtled surma peale, selle peale, et sa pead ära minema, siis sa võib-olla sätid asjad omal õigemasse järjekorda. Ei kuluta oma aega mõttetuste peale ära, hakkad elama elusamat elu.

Miks surm sageli ei võta neid, kes igatsevad surma, on lõputult väsinud? Mida siis teha?

Ma ei tea seda vastust. Väga paljud nende hulgast on tõsised palvetajad. Ja võib-olla on vaja veel kellegi pärast palvetada, võib-olla on veel kellelegi midagi olulist öelda.

Nii mõnedki on tulnud siia leeri, et „vanaema ütles mulle, et ta ei saa enne ära surra, kui ma leerikooli ei lähe“. Midagi on kellelgi tegemata jäänud. Kas lähedastel või ka surijal endal. Võib-olla sellepärast surm ei võta ära, ei tule järele?

Paljud väsinud, vanad inimesed ootavad surma väga. Nad on mullegi öelnud, et surm või Jumal on neid ära unustanud, on nad kuidagi siia jätnud. Nad tahavad minna koju – nii nad suremist, surma nimetavad.

Surma tasub väga oodata, kui tee on olnud väga pikk ja lõpp sellest teest on olnud väga-väga väsitav.

Kui inimene on väga väsinud ja surm ei võta teda, küllap siis esimene asi on see, et tuleks lähedastega suhted korda teha. Üks põhjus, miks me ära minna ei saa, on see, et meil on midagi hinge peal, midagi andeks palumata, midagi andeks andmata. Teisele poole minekuks tuleks hing tühjaks saada. Helistada. Kirjutada. Külla kutsuda. Asjad leplikult selgeks rääkida – kaotada pole enam midagi, isegi mitte siis, kui keegi pole andeks palunud. Ja minna tühja hingega. Raske hingega lihtsalt hing ei saa üles minna.

Hiljaaegu matsin üht meest, kes oli öelnud pool tundi enne lahkumist: „Tehke palun aken lahti, et hing saaks minna.“ Ja poole tunni pärast hingas ta viimase hingetõmbe ja läks.

Hing ei ole piisavalt kerge – sellepärast võib ka mõni inimene siin liiga kaua olla. Ja teine asi on see, et suhted Jumalaga tuleb korda saada. Need kaks asja: suhted inimeste ja Jumalaga. Ja kui kõik need on korras, siis küllap see surm tuleb täpselt õigel ajal, ei ole vaja muretseda.

Mida mõelda eutanaasiast?

Parem sellest mitte mõelda. Parem on mõelda elust ja sellest, et see on antud elamiseks, lõpuni, viimse hingetõmbeni ära elamiseks. Elusa elu elamiseks.

Küllap on nii, et meile on antud aeg. Kui me seda ise lühendama hakkame või, Jumal hoidku, kellegi teise elu lühendama hakkame, siis ma arvan, et me ei tee õigesti.

Jah, keegi, kes seda loeb, võib öelda, et sul, mees, pole võib-olla olnud neid kogemusi, mida on meil olnud. Aga paraku nii see on, et elu tahab elamist, lõpuni elamist. Ja mitte sellega jukerdamist.

Kuidas surra?

Väärikalt. Nii väärikalt, kui see on võimalik. Nii väärikalt, kui rohud ja rohtude mõju võimaldab. Nii väärikalt, kui valu võimaldab.

Kuidas käib suremine?

Igaühel individuaalselt. Me tuleme üksi, välja arvatud kakskikud või kolmikud, aga ikkagi üksi, ühekaupa – ka kaksikud või kolmikud ei tule õnneks korraga. Ja nõnda me ka ei sure tavaliselt korraga, kui ei ole mingit kohutavat katastroofi.

Suremine peaks käima ettevalmistatud hingega. Öeldakse nii, et inimese tõelist loomust sa saad teada, kui sa näed, kuidas ta sureb.

Ma vaidlen sellele vastu. Tänapäeva meditsiin on jõudnud nii kaugele, et see võib inimeselt võtta küll valud, aga see võib muuta inimesed täiesti mitteadekvaatseks ja segaseks. Rohtude mõju all võib inimene muutuda kurjaks. Ka lõpmata tänulik inimene võib rohtude mõju all kaotada adekvaatsuse täiesti. Sellepärast võib öelda, et see ei kehti enam, et see, kuidas inimene sureb, näitab seda, kes ta on olnud elus.

Mis iseloomustab surijat? Kas on ka mingeid väliseid märke?

Ma ei ole spetsialist. Ma ei ole olnud paljude surijate juures.

Olen saanud oma isa suremise juures olla, olen saanud viia ta haiglasse, olla ta kõrval, olla palatis ta kõrval. Õnneks saime eraldi palati – küll see on hea, kui on selliseid võimalusi! Kui oluline on see, et sa saad olla selle inimese kõrval, kes on minemas. Kui on teada, et ta kohe-kohe läheb. Mulle anti see võimalus, sain olla isa kõrval olevas voodis, kahekesi palatis. Ühel õhtul kõnelesin talle sellest, et ta võib rahuga minna, et ta ei pea elust kramplikult kinni hoidma, ta ei pea enam vaevlema. Et me saame emaga hakkama ja võtan ema enda juurde. Isa jäi väga-väga rahulikuks. Ja kui ma hetkeks magama jäin ja siis silmad uuesti avasin, oli palat täiesti vaikne ... Kui õde koos arstiga sinna sisse tuli, hüüatas ta: „See palat on ingleid täis!“ Huvitav, mina ei näinud ühtegi inglit. Aga see õde, usklik inimene, nägi, et palat oli paksult ingleid täis.

On hea, kui selliseid asju nähakse, kui inimene läheb.

Kas surnu pärast tuleb muretseda? Palvetada?

Elavate pärast tuleb muretseda. Siis, kui inimene on juba surnud, siis võib veel vaid palvetada, muretseda ei ole vaja.

Kui me usaldame oma lahkunud Jumala kätesse, mida me siis muretseme? Kas me kahtleme kuidagi Jumala headuses või armastuses või halastuses?

Jah, me võime kahelda, et kas see inimene oli ikka PIISAVALT väärikas, PIISAVALT usklik ... Me oleme võib-olla kasutamas mingit usukraadiklaasi, kust vaatame, et temperatuur ei olnud PIISAVALT kõrge, hindame teisi ... Jätkem see asi Jumala hooleks. Ja palvetagem tema pärast, kes on läinud.

Kui kaua palvetada?

Õigeusu kirikus öeldakse, et 40. päeval peaks KINDLASTI palvetama, siis läheb hing ära.

Lubage kahelda selles 40 päevas. Meie siin kirikus ei tee täpselt 40. päeval pärast surma inimestele missasid. Mina ei usu, et buss või mingi muu transpordivahend läheb täpselt 40 päeva pärast surma ja viib hingekese minema ja kes sinna peale ei saa, ongi maha jäänud. Jumal pole kalk liikluskorraldaja. Ma usun, et see on väga individuaalne ja osad hingekesed ei saa ka 400. või 4000. päeval minema, sest lähedased on nii kramplikult nende küljes kinni: käivad kogu aeg surnuaial, jätavad elu elamata, ripuvad surnu küljes ega lase tal minna.

Nii et see sõltub inimestest ja kindlasti Jumalast. Aga palvetada võib nii kaua, kui südames see soov ja igatsus on – ka pärast 40. päeva, ka pärast 4000. päeva.

Kas kirikus tuleks surnu jaoks küünal panna? Kas tuleks tellida ühist mälestuspalvet? Kuidas?

Jah, kirikus küünal panna on ilus mõte. Küünlaleek on palve sümbol ning kui küünlasüütamisega kaasneb ka vaikne või tellitud palve, siis on hea. See võib olla eestpalve, mälestuspalve oma lahkunu pärast: Jaani kirikus tehakse igal pühapäeval palvet kõigi nende pärast, keda koguduse vaimulikud on matnud nädala jooksul, ja ka kõigi nende pärast, kellele vaimulikelt on mälestuspalvet palutud. Meil on siin tavaliselt 4–40 nime, keda nimetatakse ja kelle pärast tehakse palvet.

Nii et mälestuspalveid saab tellida kirikust. Saab tulla enne teenistuse algust käärkambrist läbi – aga kui tulete, siis palun ärge tulge 30 sekundit enne teenistuse algust ega lootke, et kõik õpetajad jäävad ootama, millal üks õpetaja saab selle üles kirjutatud. Täpselt kell 10 lähevad õpetajad siit altari ette ja kui selleks ajaks ei ole palvet tulnud, siis saab selle anda veel kirikuteenija kätte, kes selle õigel ajal ja väärikal moel õpetajani toimetab.

Mälestuspalve on võimalik ka meili teel saata. Aga jälle: ärge saatke seda eelmisel öösel kell 11.55, õpetajad on ka inimesed ja vaevalt et nad kohe hommikul enne teenistust hakkavad meile lugema. On hea, kui need soovid tulevad varakult, eelmisel päeval või juba kogu eelneva nädala jooksul. Kantseleisse saab teatada nädala jooksul. Jaani kiriku sekretär lõpetab meilide vaatamise reedel kell 14 ja keegi ei tee arvutit lahti enne teisipäeval kl 10.

Kuidas leppida väga traagilise, meie meelest ebaõiglase surmaga?

Ma ei tea, kuidas leppida. Paljud ei lepigi. Ei lepi elu lõpuni välja. Paljud kannavad seda valu, haava endas ja paljude haavad ei paranegi. Kuigi mul on imeliselt hea meel kohtuda inimestega, kes teatavad, et tahavad oma kolmandat last ristida, ja kelle esimese ehk neljanda lapse ma olen matnud ... Kes suri väga-väga väiksena, keda ma käisin haiglas ristimas ja siis võeti torud ära ... Osad inimesed suudavad ka pärast sellist kaotust eluga edasi minna. Suudavad leppida ka kohutava tragöödiaga, suudavad armastust jagada neile, kes veel ümber on.

Kui me usume seda, et elu on igavene, siis on meil kergem leppida sellega, et inimene siit ära läks.

Kuidas me lepime sellega, et mõni inimene on saanud tasuta välisreisi kuskile väga päikselisse paika? Kas me teeme kõik selleks, et ta seda ei saaks? Kas kirjutame talle pidevalt kirju, et see on täiesti ebaõiglane, et ta siit ära läks ja saab seal olla? Kui me usume, et seal on palju parem ... nii nagu „Vendades Lõvisüdametes“ seletab vanem vend nooremale, kes hüüatab, et kuidas elu saab olla nii ebaõiglane, et keegi, kes pole veel kaheksa-aastane, peab ära surema, et KUI imeline on seal. Mida silm pole näinud, mida kõrv pole kuulnud, mis inimmeelde pole tõusnud, selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad.

Kui me saadame armsaid inimesi, kes on traagiliselt hukkunud, siis lihtsalt uskugem, et nende jaoks on seal koht olemas. Et nende jaoks on olemas koht seal, kus on palju-palju parem.

Autor: Jaan Tätte                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                

Allikas: Kirjastuselt Pilgrim ilmunud raamat Jaan Tätte “Vaikuse hääl".

Surmahirmust ja hingerännust…

Kõigil on surmahirm. Lugesin üht Tiibeti surmaraamatut. Seal oli üks munk terve elu valmistunud surmaks ja kui see hetk kätte jõudis, hakkas ta kartma ja värisema. Tema, kes ta oli terve elu kõik õigesti teinud. Kogu tema elukestev ettevalmistus ei aidanud. Sest elada on ju tore ja elu on ilus. Nagu vanaemad-vanaisad ütlevad: näeks veel ühe õunapuu õitsemise ära… Sul ei saa sellest isu täis, sa tahad seda veel ja veel.

Mina ei paneks panuseid lubadusele, et peale surma on veel lõbusam. Mul oli üks sugulane, keda väga austasin. Raske haigus murdis ta keha, aga tema säravat vaimu haigus murda ei suutnud. Meie viimasel kohtumisel enne lahkumist ütles ta mulle: “Jaan, nüüd on ju täiesti kindel, et pärast surma ei tule enam midagi.” Ma ei tea, kas see oli tema teadasaamine või ootas ta, et lükkaksin tema tõe ümber, aga sel hetkel tundsin ma, et tõde on tema oma. Oma elu tuleb elada ikkagi siin ja nii hästi, kui on võimalik. Ükskõik siis, mis pärast juhtuma hakkab.

Surmahirm on teadmatus.

Sa ei tea, kuidas see kõik käib. Olen mõelnud, et kõik on selle läbi teinud ja kõik on hakkama saanud, järelikult ei saa see ületamatu raskus olla. Minul on elus olnud tihti hetki, kui ma tunnen, et nii, ma olen nüüd valmis surema. Need on hetked, mil ma olen olnud õnnelik. Kui oled õnnelik, ei tundu surm nii kole. Imelik. On tunne, et nüüd ma olen valmis. Võibolla on see alateadlik soov, et ma ei taha surra kurvastuses, vaid naeratus huulil. Ainult siis on kerge surra, kui sa väga armastad elu.

Surmahirmu vähendab hästi ja õigesti elatud elu

Kui sul on keegi, keda sa oled armastanud, ja kui sinu ümber on inimesed, kes sind armastavad. On vist nutune tunne lõpu lähenedes, kui avastad, et kõik jäi tegemata; kõik uhked ja ilusad otsused said aasta-aastalt edasi lükatud; sinust jääb maha suhete sasipundar ja sinu kui kibestunud vanainimese lahkumine on paljudele kauaoodatud hetk. Hingerahu on surivoodil parim kaaslane. Ja selleks tuleb juba varakult hakata elu jooksul vastu võtma otsuseid, mis toovad sulle hingerahu, kui sul seda ükskord väga vaja on.

Surm on inimese elus väga tähtis hetk.

See ei ole vähem tähtis ja pidulik kui sündimine ja selleks peab valmistuma. Me kõik teame, et sureme ühel konkreetsel kuupäeval ära. Ükskord me sööme viimast korda, hingame viimast korda, teeme kõike viimast korda. Me võime pääseda hambaarsti juurde minekust või operatsioonist, kui korralikult elame ja toitume, aga surmast ei pääse keegi. Ja seda me teame. Väga vähe on inimesi, kes löövad rusikaga vastu rinda ja ütlevad, et jah, mina tean, mida ma siit elult tahan saada, ja lähen täpselt seda joont mööda, mis ma olen mõelnud, ja tean, milline elu mulle meeldib. Oma salamõtetes ja maskide taga seisab enamik inimesi siiski paljude keeruliste küsimuste ees. Ükskõik kui hästi su asjad teistele paistavad, ise unistame ikka millestki paremast ja ilusamast. Ja kui ei unistaks, oleks meie hing seisma jäänud. “Parem” on aga kõigi puhul erinev. Ei ole ühte tõde.

Vanades usundites oli surmaks valmistumine väga suur ja tähtis elu osa. Meil on saja aastaga kadunud palju, mis puudutab hinge ja vaimu. Me teame küll toitumisest ja tehnikast, aga oma hingest ei tea me enam suurt midagi ja surm tundub meile midagi nii ebaõiglast, et lükkame kõik mõtted sellest võimalikult kaugele ja me ei taha kuulda mingeid surma juttusid ja surijad tunduvad meile ebameeldivad.

Elu on nii suur müsteerium, et selle lõpp peab olema ilus.

Elu ei tohiks lõppeda niimoodi, et viimane, keda me näeme, on haigla haigutav medõde sinu kõrval. Ma arvan, et igaüks, kes sureb, tahaks enne, kui ta silmad kinni paneb, näha neid, kellele ta on pühendanud oma elu, keda ta on armastanud, kes teda on armastanud. Mulle väga meeldiks, kui surija juurde kogunetaks, kestku see siis nädal või kaks. Et pere oleks lahkudes su ümber ja keegi hoiaks su käest. Viimasel hetkel hakkab ikkagi hirm. Võib-olla ootad sa sel hetkel rohkem abi ja toetust, kui sa seda seni elus oled oodanud. Jah, tänapäeva inimestel on kiire ja enamasti ei tule surija kõrval passimine kõne allagi. Ja siis vabandad enesele aastaid, et sa ei saanud ju töölt kuidagi ära tulla.

Leinaprotsessile omaste tunnete esinemise perioodilisus on vanemas eas sarnane nooremate vanusegruppidega. Erinevate uurimuste kohaselt (Fasey 1990) läbivad suurem enamus leinajaid järgmised staadiumid:

    1. Tuimus. Esimest perioodi vahetult peale kaotust iseloomustab tuimuse tunne ja vastupanu aktsepteerida kaotuse reaalsust. Sellel perioodil vaheldub emotsionaalne tuimus intensiivse stressi ja ärevushoogudega. 

    2. Viha ja kauplemise perioodil on domineerivaks vihatunne. Vihatunne leinaprotsessis on loomulik ja tuleneb tavaliselt kahest allikast: pettumusest ja abitusetundest. Paljud inimesed tunnevad viha, kuid nad ei teadvusta endale, et viha on suunatud lahkunule. Kui viha ei ole suunatud surnule või ümbersuunatud kellelegi teisele, võib olla tegemist olukorraga, kus viha on retroflekteeritud ehk pööratud inimese enda vastu – suunatud sissepoole ja väljendub depressioonis, süü- ja häbitundes ning langenud enesehinnangus. Ekstreemsete juhtumite puhul võib selline viha viia suitsidaalse käitumiseni. Siit aga ei tohiks järeldada, et suitsiidimõtete taga on alati  retroflekteeritud viha. Suitsiidimõtted võivad tuleneda ka lahkunuga taasühinemise soovist. Kauplemise staadiumit iseloomustab püüe läbi rääkida või kaubelda kõrgemate jõudude või kellegi/millegagi, kellele omistatakse kontrolli võim tekkinud olukorra üle. Inimene võib anda lubadusi Jumalale läbi palvete või püüda kellegi teisega kokkuleppeid saavutada, et tekkinud olukord kaoks. 

    3. Depressiooni staadium. Siin väljenduvad kaotusega seotud tunded. Tavapärased on nutmine, sügav kurvameelsus, une- ja söömishäired. Sügavuti tunnetatud soov taas kohtuda kaotatud lähedasega ja igatsus võivad leinajas tekitada tunde justkui oleks surnud lähedane tema kõrval. 

    4. Kõige viimane on leina lahenemise ja kaotusega kohanemise staadium. Enne kaotusega kohanemist võib esineda nö testimise periood, kus leinav inimene hakkab tasapisi uuesti osalema ühiskonnaelus ja sotsiaalsetes tegevustes. Testimise ajal otsib inimene endale sobivaid tegevusi ja see on juhtunu aktsepteerimise alguseks. Alustatakse elu ümberorganiseerimist lähtuvalt toimunud muutusest ja hakatakse otsima uut tasakaalu ning stabiilsust.

Tänapäevasem lähenemine leinaprotsessile rõhutab kaotusele järgneva kohanemise ja taastumise protsessi unikaalsust ja individuaalsust. Samuti rõhutatakse leina intensiivsuse muutumist ajas ning asjaolu, et inimese organism ei oma vaimset ega füüsilist energiat pidevaks akuutseks leinamiseks. Stroebe ja Schut (1999) poolt loodud leina duaalprotsessi mudeli (Joonis 2) kohaselt mõjutab leinaprotsess inimese igapäevaelu perioodiliselt hõlmates aktiivseid ja nö puhkeperioode. Aja möödudes muutuvad puhkeperioodid pikemaks.

Joonis 2. Leina duaalprotsessi mudel

Olulised leinaprotsessiga seotud märksõnad vanemas eas on:

  • vastastikune sõltuvus, mis tekib kooselavate inimeste vahel, kelle üldine võimekus on hääbuv ja sotsiaalse suhtlemise aktiivsus väheneb;
  • personaalne surmateadlikkus, mis seostub surmaootusega ehk elu lõppemise paratamatusega ja on sageli ärevusseisundi põhjustaja, sest surmatemaatika aktiveerib baashirmud.
  • üksindus, mis on levinud seisund vanemaealiste vanusegrupis. Sotsiaalne eraldatus on oluline mõjutegur subjektiivse heaolu ja tervise seisukohast. Mida eraldatum on inimene, seda madalam on tema heaolu;
  • kohanemine uue rolliga, mis tekib paratamatult peale elukaaslase kaotust või ka näiteks peale täiskasvanud lapse kaotust, kui peab taas võtma ema rolli ja vastutuse lastelaste üleskasvatamise ees;
  • füüsiline lähedus ja puudutused, millest inimene tunneb puudust, kui lähedane ja harjumuspärane kaaslane on surnud. Vanemas eas on uute inimestega kohanemine enamasti  keerulisem kui nooremas vanuses;
  • meenutamine, mis pakub olulist lohutust, sest see on tegevus, mille läbi leinaja tunnetab kaotatud lähedasega ühtsust;
  • kolimine, mis on peale elukaaslase surma ja rahalistel põhjustel sageli paratamatu;
  • uued oskused, mis tuleb omandada, et eluga iseseisvalt toime tulla;
  • pühad ja tähtpäevad, mis kergitavad esile valulikud meenutused varasemalt koosveedetud aegadest.

Mõtle endamisi, millised on Sinu hirmud. Püüa mõelda sügavuti ehk leida see, mida miski hirm sisuliselt tähendab. Näiteks, kui on hirm tervise halvenemise ees, siis millise tunde või seisundi tervise halvenemine võiks põhjustada.

 

Kliki siia

 

Fritz Riemanni (1995) kohaselt on hirmu neli põhivormi:

  1. hirm andumuse ees, mida tunnetatakse “minast” loobumise ja sõltuvusena;
  2. hirm endakssaamise ees, mida tunnetatakse turvatunde puudumise ja isoleeritusena;
  3. hirm muundumise ees, mida tunnetatakse kaduvuse ja kindlusetusena;
  4. hirm paratamatuse ees, mida tunnetatakse lõplikkusena, paratamatusena ja vabaduse puudumisena.

 

Karmel Tall

2016

Jaan Tammsalu: üksindusest, vanadusest ja surmast

      15.01.2018 Postimees

Paljud üksildased tunnevad hirmu.

Surmahirm võib muutuda nii suureks, et inimene, kelle aeg siin on täis saanud ja kellele oleks parem, kui ta ei peaks siin enam vaevlema, piinlema, võiks sellest elust lahti lasta ja uinuda.

Paraku paljud ei julge lahti lasta, sest nendel on hirm tuleva ees.

Nii kummaline on see, et inimesed, kes eitavad Jumala ja sellega ka surmajärgse elu olemasolu, kardavad seda, mis tuleb siis, kui see elu siin lõppeb. Piibel ütleb selle kohta: «Mida silm pole näinud, mida kõrv pole kuulnud, mis inimmeelde pole tõusnud, selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad.»

Süütunne, taipamine, et on vähe armastatud ja hoolitud, tekitab paljudes lävelseisjates surmahirmu. Kirikul on sellelegi lahendus. See on piht, pattude andeksandmise kuulutus ja armulaud – laud, millelt pattudest lahtipäästetu võib vastu võtta Jumala armu.

Oi, millise rahuga on saanud minna paljud, kes on vaimuliku kutsunud enne siit äraminemist.

Taas tuleb meelde üks naine, kellest ihust oli vähk võtnud väga palju.

Kartsin ta juurde minna, sest tema väga väsinud abikaasa oli mulle kirjeldanud tema olukorda. Kui ta juurde jõudsin, võttis mind vastu lõpmata tänulik inimene, kes rääkis mulle väga palju sellest, kuidas on Jumal teda tema pikal eluteel hoidnud ja õnnistanud ja kui palju häid inimesi on olnud sellel teel tema ümber. Võttis vastu armukuulutuse ja armulaua.

Kui lahkusin, sirutasin ette oma käe ja soovisin talle vana Iiri õnnistussooviga: «Ja kuni me kohtume taas, hoidku sind Jumal oma peopesa kumeruses!» Oi, kui kaunis oli ta naeratus, kui ta mulle vastas: «Sellest on siis ikka kasu ka, et ma nii pisikeseks olen jäänud. Ma peaksin nüüd ilusti Jumala peopesa kumerusse ära mahtuma.» Mõni päev hiljem ta lahkus. Abikaasa ütles, et suure rahuga.

Lõpetan Jaak Jõerüüdi romaanist leitud vana küsimusega: «Mille peale sa loodad, kui sul ei ole Jumalat ja mida sa kardad, kui sul ta on?» Ilusa lootuse leidmist ja olgu meie ümber võimalikult vähe üksildasi!

Artikli autor Ruth Raielo töötab TÜ Kliinikumi lastehaiglas psühhoterapeudina. 
Artikkel on mõeldud mõtlemisaineks ja väikeseks abiks kõigile, kes lastega kokku puutuvad. 
Nende laste hulgas võib olla leinavaid või kriisis lapsi, kes teie abi ja tuge vajavad. 
Kui tahate rohkem teada ja osata, lugege Atle Dyregrovi raamatut “Lapse lein”.

Leina on raske kanda, sest seda tuleb teha üksinda.

Mida siiski saame teha leinas laste abistamiseks?

Oluline on mõista, et lapsed ei vaja kaitset reaalsuse eest, vaid abi reaalsusega kohanemiseks.

  • leevenda laste mahajäetusetunnet
  • leevenda abitustunnet
  • anna lapsele infot
  • tee laps osaliseks, ära jäta teda kõrvale
  • aita tal sõnades väljendada temas ja tema ümber toimuvat, piltlikult öeldes, anna talle sõnad
  • aita lapsel end väljendada ka mittesõnaliselt, tunnetes, tegudes
  • aita lapsel fantaasiate ja kujutlustega hakkama saada
  • aita last mäletada, meeles pidada, sest üks tema hirmudest võib olla ära unustada (nt. võib koostada raamatu lahkunu kohta)
  • aita lapsel luua uusi sidemeid ja suhteidleida lootust

 

Mõned nõuanded lapsevanematele:

  • oluline on avatud ja aus suhtlemine
  • vältige segadust - ärge valetage, ärge vältige tõde, püüdes nii last säästa. Laps võib sel moel veelgi enam haiget saada
  • aidake lapsel mõista
  • muutke tema kaotus tõeliseks
  • säilitage igapäevane rutiin, see aitab hoida korrapära surmajuhtumi läbi ebaturvaliseks muutunud maailmas
  • leevendage lapse hirme oma või vanemate võimaliku surma pärast
  • leevendage lapse süütundeid

Leinas last aidates rääkige palju, püüdke ka laps saada rääkima. Kui te ei oska vastata tema küsimusele, võibki talle öelda, et te ei tea. Lapsele tuleb anda aega töötlemaks surmajuhtumit ja kaotust. Vestlused olgu nii pikad kui laps tahab. Enne tuleks lapselt küsida, mida ta teab või arvab. Hea on selle juures vaadata perekonnaalbumit.

Lapsed, mida väiksemad, seda enam, väljendavad oma leina ka mängudes. Vanemaid võivad need hirmutada, kuid neid tuleb aktsepteerida, sest lapsed teevad mängides ja joonistades sama, mis täiskasvanud rääkides.

Võtke lapsed kaasa hauale või mälestuskivi juurde, kuid neid ei tohi selleks sundida.

Väga olulised on rituaalid, mis aitavad reaalsust omaks võtta ja raskusi üle elada. Ka pooleaastasel lapsel on õigus olla lähedase inimese matustel, sest 15-aastaselt on sellel tema jaoks sümboolne tähendus. Mõistagi peab laps selleks ettevalmistatud olema. Traditsioonid on vajalikud seetõttu, et nad võimaldavad leppida juhtunu kui reaalsusega, seega vähenevad fantaasiad. Traditsioonid soodustavad tunnete väljaelamist ja annavad lastele ja täikasvanutele sama kogemuse, mis loob suurema läheduse.

 

Kuidas peaks käituma õpetaja, kelle õpilane on kaotanud lähedase inimese?

  • Öeldakse,et surma “uks” tuleb avada ettevaatlikult, s.t. olge osavõtlik, ärge suruge end peale. Uurige välja, millised on õpilase soovid. Vältige järsku avalikustamist. Halvasti mõjub kui öeldakse “vaeseke” või “ma tean, mis tunne sul on”.
  • Mõned õpilased ei soovi, et juhtunust räägitakse. Sel juhul laske lapsel valida jutukaaslased ise. Vaadake, ehk saab mõni teine õpetaja aidata. Olge kannatlik, leidke õige ajahetk.
  • Ergutage sõprade toetust. Selgitage lastele tavalisi leinareaktsioone, lubage neil rääkida, kuidas nad saaksid toetada, andke nõu, kuidas nad saaksid aidata.
  • Planeerige olukorda koolis, püüdke sobitada lapsele õppekava, andke eksamiteks lisaaega. Lapsel võib kontsentratsiooniraskusi olla kuni 2 aastat, ärge unustage seda paari kuu pärast.

Leinavatele lastele toimuvad ka toetusgrupid, mille eesmärk on:

 

  • Julgustada lapsi väljendama oma tundeid ja mõtteid.
  • Võimalus kuulata ka teiste laste mõtteid ning tunda end samasugusena, normaalsena. Laps saab aru, et tema tunded, mõtted on normaalsed ebanormaalses olukorras.
  • Anda tuge ja lootust.