Autor: Jaan Tätte                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                

Allikas: Kirjastuselt Pilgrim ilmunud raamat Jaan Tätte “Vaikuse hääl".

Surmahirmust ja hingerännust…

Kõigil on surmahirm. Lugesin üht Tiibeti surmaraamatut. Seal oli üks munk terve elu valmistunud surmaks ja kui see hetk kätte jõudis, hakkas ta kartma ja värisema. Tema, kes ta oli terve elu kõik õigesti teinud. Kogu tema elukestev ettevalmistus ei aidanud. Sest elada on ju tore ja elu on ilus. Nagu vanaemad-vanaisad ütlevad: näeks veel ühe õunapuu õitsemise ära… Sul ei saa sellest isu täis, sa tahad seda veel ja veel.

Mina ei paneks panuseid lubadusele, et peale surma on veel lõbusam. Mul oli üks sugulane, keda väga austasin. Raske haigus murdis ta keha, aga tema säravat vaimu haigus murda ei suutnud. Meie viimasel kohtumisel enne lahkumist ütles ta mulle: “Jaan, nüüd on ju täiesti kindel, et pärast surma ei tule enam midagi.” Ma ei tea, kas see oli tema teadasaamine või ootas ta, et lükkaksin tema tõe ümber, aga sel hetkel tundsin ma, et tõde on tema oma. Oma elu tuleb elada ikkagi siin ja nii hästi, kui on võimalik. Ükskõik siis, mis pärast juhtuma hakkab.

Surmahirm on teadmatus.

Sa ei tea, kuidas see kõik käib. Olen mõelnud, et kõik on selle läbi teinud ja kõik on hakkama saanud, järelikult ei saa see ületamatu raskus olla. Minul on elus olnud tihti hetki, kui ma tunnen, et nii, ma olen nüüd valmis surema. Need on hetked, mil ma olen olnud õnnelik. Kui oled õnnelik, ei tundu surm nii kole. Imelik. On tunne, et nüüd ma olen valmis. Võibolla on see alateadlik soov, et ma ei taha surra kurvastuses, vaid naeratus huulil. Ainult siis on kerge surra, kui sa väga armastad elu.

Surmahirmu vähendab hästi ja õigesti elatud elu

Kui sul on keegi, keda sa oled armastanud, ja kui sinu ümber on inimesed, kes sind armastavad. On vist nutune tunne lõpu lähenedes, kui avastad, et kõik jäi tegemata; kõik uhked ja ilusad otsused said aasta-aastalt edasi lükatud; sinust jääb maha suhete sasipundar ja sinu kui kibestunud vanainimese lahkumine on paljudele kauaoodatud hetk. Hingerahu on surivoodil parim kaaslane. Ja selleks tuleb juba varakult hakata elu jooksul vastu võtma otsuseid, mis toovad sulle hingerahu, kui sul seda ükskord väga vaja on.

Surm on inimese elus väga tähtis hetk.

See ei ole vähem tähtis ja pidulik kui sündimine ja selleks peab valmistuma. Me kõik teame, et sureme ühel konkreetsel kuupäeval ära. Ükskord me sööme viimast korda, hingame viimast korda, teeme kõike viimast korda. Me võime pääseda hambaarsti juurde minekust või operatsioonist, kui korralikult elame ja toitume, aga surmast ei pääse keegi. Ja seda me teame. Väga vähe on inimesi, kes löövad rusikaga vastu rinda ja ütlevad, et jah, mina tean, mida ma siit elult tahan saada, ja lähen täpselt seda joont mööda, mis ma olen mõelnud, ja tean, milline elu mulle meeldib. Oma salamõtetes ja maskide taga seisab enamik inimesi siiski paljude keeruliste küsimuste ees. Ükskõik kui hästi su asjad teistele paistavad, ise unistame ikka millestki paremast ja ilusamast. Ja kui ei unistaks, oleks meie hing seisma jäänud. “Parem” on aga kõigi puhul erinev. Ei ole ühte tõde.

Vanades usundites oli surmaks valmistumine väga suur ja tähtis elu osa. Meil on saja aastaga kadunud palju, mis puudutab hinge ja vaimu. Me teame küll toitumisest ja tehnikast, aga oma hingest ei tea me enam suurt midagi ja surm tundub meile midagi nii ebaõiglast, et lükkame kõik mõtted sellest võimalikult kaugele ja me ei taha kuulda mingeid surma juttusid ja surijad tunduvad meile ebameeldivad.

Elu on nii suur müsteerium, et selle lõpp peab olema ilus.

Elu ei tohiks lõppeda niimoodi, et viimane, keda me näeme, on haigla haigutav medõde sinu kõrval. Ma arvan, et igaüks, kes sureb, tahaks enne, kui ta silmad kinni paneb, näha neid, kellele ta on pühendanud oma elu, keda ta on armastanud, kes teda on armastanud. Mulle väga meeldiks, kui surija juurde kogunetaks, kestku see siis nädal või kaks. Et pere oleks lahkudes su ümber ja keegi hoiaks su käest. Viimasel hetkel hakkab ikkagi hirm. Võib-olla ootad sa sel hetkel rohkem abi ja toetust, kui sa seda seni elus oled oodanud. Jah, tänapäeva inimestel on kiire ja enamasti ei tule surija kõrval passimine kõne allagi. Ja siis vabandad enesele aastaid, et sa ei saanud ju töölt kuidagi ära tulla.

Leinaprotsessile omaste tunnete esinemise perioodilisus on vanemas eas sarnane nooremate vanusegruppidega. Erinevate uurimuste kohaselt (Fasey 1990) läbivad suurem enamus leinajaid järgmised staadiumid:

    1. Tuimus. Esimest perioodi vahetult peale kaotust iseloomustab tuimuse tunne ja vastupanu aktsepteerida kaotuse reaalsust. Sellel perioodil vaheldub emotsionaalne tuimus intensiivse stressi ja ärevushoogudega. 

    2. Viha ja kauplemise perioodil on domineerivaks vihatunne. Vihatunne leinaprotsessis on loomulik ja tuleneb tavaliselt kahest allikast: pettumusest ja abitusetundest. Paljud inimesed tunnevad viha, kuid nad ei teadvusta endale, et viha on suunatud lahkunule. Kui viha ei ole suunatud surnule või ümbersuunatud kellelegi teisele, võib olla tegemist olukorraga, kus viha on retroflekteeritud ehk pööratud inimese enda vastu – suunatud sissepoole ja väljendub depressioonis, süü- ja häbitundes ning langenud enesehinnangus. Ekstreemsete juhtumite puhul võib selline viha viia suitsidaalse käitumiseni. Siit aga ei tohiks järeldada, et suitsiidimõtete taga on alati  retroflekteeritud viha. Suitsiidimõtted võivad tuleneda ka lahkunuga taasühinemise soovist. Kauplemise staadiumit iseloomustab püüe läbi rääkida või kaubelda kõrgemate jõudude või kellegi/millegagi, kellele omistatakse kontrolli võim tekkinud olukorra üle. Inimene võib anda lubadusi Jumalale läbi palvete või püüda kellegi teisega kokkuleppeid saavutada, et tekkinud olukord kaoks. 

    3. Depressiooni staadium. Siin väljenduvad kaotusega seotud tunded. Tavapärased on nutmine, sügav kurvameelsus, une- ja söömishäired. Sügavuti tunnetatud soov taas kohtuda kaotatud lähedasega ja igatsus võivad leinajas tekitada tunde justkui oleks surnud lähedane tema kõrval. 

    4. Kõige viimane on leina lahenemise ja kaotusega kohanemise staadium. Enne kaotusega kohanemist võib esineda nö testimise periood, kus leinav inimene hakkab tasapisi uuesti osalema ühiskonnaelus ja sotsiaalsetes tegevustes. Testimise ajal otsib inimene endale sobivaid tegevusi ja see on juhtunu aktsepteerimise alguseks. Alustatakse elu ümberorganiseerimist lähtuvalt toimunud muutusest ja hakatakse otsima uut tasakaalu ning stabiilsust.

Tänapäevasem lähenemine leinaprotsessile rõhutab kaotusele järgneva kohanemise ja taastumise protsessi unikaalsust ja individuaalsust. Samuti rõhutatakse leina intensiivsuse muutumist ajas ning asjaolu, et inimese organism ei oma vaimset ega füüsilist energiat pidevaks akuutseks leinamiseks. Stroebe ja Schut (1999) poolt loodud leina duaalprotsessi mudeli (Joonis 2) kohaselt mõjutab leinaprotsess inimese igapäevaelu perioodiliselt hõlmates aktiivseid ja nö puhkeperioode. Aja möödudes muutuvad puhkeperioodid pikemaks.

Joonis 2. Leina duaalprotsessi mudel

Olulised leinaprotsessiga seotud märksõnad vanemas eas on:

  • vastastikune sõltuvus, mis tekib kooselavate inimeste vahel, kelle üldine võimekus on hääbuv ja sotsiaalse suhtlemise aktiivsus väheneb;
  • personaalne surmateadlikkus, mis seostub surmaootusega ehk elu lõppemise paratamatusega ja on sageli ärevusseisundi põhjustaja, sest surmatemaatika aktiveerib baashirmud.
  • üksindus, mis on levinud seisund vanemaealiste vanusegrupis. Sotsiaalne eraldatus on oluline mõjutegur subjektiivse heaolu ja tervise seisukohast. Mida eraldatum on inimene, seda madalam on tema heaolu;
  • kohanemine uue rolliga, mis tekib paratamatult peale elukaaslase kaotust või ka näiteks peale täiskasvanud lapse kaotust, kui peab taas võtma ema rolli ja vastutuse lastelaste üleskasvatamise ees;
  • füüsiline lähedus ja puudutused, millest inimene tunneb puudust, kui lähedane ja harjumuspärane kaaslane on surnud. Vanemas eas on uute inimestega kohanemine enamasti  keerulisem kui nooremas vanuses;
  • meenutamine, mis pakub olulist lohutust, sest see on tegevus, mille läbi leinaja tunnetab kaotatud lähedasega ühtsust;
  • kolimine, mis on peale elukaaslase surma ja rahalistel põhjustel sageli paratamatu;
  • uued oskused, mis tuleb omandada, et eluga iseseisvalt toime tulla;
  • pühad ja tähtpäevad, mis kergitavad esile valulikud meenutused varasemalt koosveedetud aegadest.

Mõtle endamisi, millised on Sinu hirmud. Püüa mõelda sügavuti ehk leida see, mida miski hirm sisuliselt tähendab. Näiteks, kui on hirm tervise halvenemise ees, siis millise tunde või seisundi tervise halvenemine võiks põhjustada.

 

Kliki siia

 

Fritz Riemanni (1995) kohaselt on hirmu neli põhivormi:

  1. hirm andumuse ees, mida tunnetatakse “minast” loobumise ja sõltuvusena;
  2. hirm endakssaamise ees, mida tunnetatakse turvatunde puudumise ja isoleeritusena;
  3. hirm muundumise ees, mida tunnetatakse kaduvuse ja kindlusetusena;
  4. hirm paratamatuse ees, mida tunnetatakse lõplikkusena, paratamatusena ja vabaduse puudumisena.

 

Karmel Tall

2016

Jaan Tammsalu: üksindusest, vanadusest ja surmast

      15.01.2018 Postimees

Paljud üksildased tunnevad hirmu.

Surmahirm võib muutuda nii suureks, et inimene, kelle aeg siin on täis saanud ja kellele oleks parem, kui ta ei peaks siin enam vaevlema, piinlema, võiks sellest elust lahti lasta ja uinuda.

Paraku paljud ei julge lahti lasta, sest nendel on hirm tuleva ees.

Nii kummaline on see, et inimesed, kes eitavad Jumala ja sellega ka surmajärgse elu olemasolu, kardavad seda, mis tuleb siis, kui see elu siin lõppeb. Piibel ütleb selle kohta: «Mida silm pole näinud, mida kõrv pole kuulnud, mis inimmeelde pole tõusnud, selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad.»

Süütunne, taipamine, et on vähe armastatud ja hoolitud, tekitab paljudes lävelseisjates surmahirmu. Kirikul on sellelegi lahendus. See on piht, pattude andeksandmise kuulutus ja armulaud – laud, millelt pattudest lahtipäästetu võib vastu võtta Jumala armu.

Oi, millise rahuga on saanud minna paljud, kes on vaimuliku kutsunud enne siit äraminemist.

Taas tuleb meelde üks naine, kellest ihust oli vähk võtnud väga palju.

Kartsin ta juurde minna, sest tema väga väsinud abikaasa oli mulle kirjeldanud tema olukorda. Kui ta juurde jõudsin, võttis mind vastu lõpmata tänulik inimene, kes rääkis mulle väga palju sellest, kuidas on Jumal teda tema pikal eluteel hoidnud ja õnnistanud ja kui palju häid inimesi on olnud sellel teel tema ümber. Võttis vastu armukuulutuse ja armulaua.

Kui lahkusin, sirutasin ette oma käe ja soovisin talle vana Iiri õnnistussooviga: «Ja kuni me kohtume taas, hoidku sind Jumal oma peopesa kumeruses!» Oi, kui kaunis oli ta naeratus, kui ta mulle vastas: «Sellest on siis ikka kasu ka, et ma nii pisikeseks olen jäänud. Ma peaksin nüüd ilusti Jumala peopesa kumerusse ära mahtuma.» Mõni päev hiljem ta lahkus. Abikaasa ütles, et suure rahuga.

Lõpetan Jaak Jõerüüdi romaanist leitud vana küsimusega: «Mille peale sa loodad, kui sul ei ole Jumalat ja mida sa kardad, kui sul ta on?» Ilusa lootuse leidmist ja olgu meie ümber võimalikult vähe üksildasi!

Artikli autor Ruth Raielo töötab TÜ Kliinikumi lastehaiglas psühhoterapeudina. 
Artikkel on mõeldud mõtlemisaineks ja väikeseks abiks kõigile, kes lastega kokku puutuvad. 
Nende laste hulgas võib olla leinavaid või kriisis lapsi, kes teie abi ja tuge vajavad. 
Kui tahate rohkem teada ja osata, lugege Atle Dyregrovi raamatut “Lapse lein”.

Leina on raske kanda, sest seda tuleb teha üksinda.

Mida siiski saame teha leinas laste abistamiseks?

Oluline on mõista, et lapsed ei vaja kaitset reaalsuse eest, vaid abi reaalsusega kohanemiseks.

  • leevenda laste mahajäetusetunnet
  • leevenda abitustunnet
  • anna lapsele infot
  • tee laps osaliseks, ära jäta teda kõrvale
  • aita tal sõnades väljendada temas ja tema ümber toimuvat, piltlikult öeldes, anna talle sõnad
  • aita lapsel end väljendada ka mittesõnaliselt, tunnetes, tegudes
  • aita lapsel fantaasiate ja kujutlustega hakkama saada
  • aita last mäletada, meeles pidada, sest üks tema hirmudest võib olla ära unustada (nt. võib koostada raamatu lahkunu kohta)
  • aita lapsel luua uusi sidemeid ja suhteidleida lootust

 

Mõned nõuanded lapsevanematele:

  • oluline on avatud ja aus suhtlemine
  • vältige segadust - ärge valetage, ärge vältige tõde, püüdes nii last säästa. Laps võib sel moel veelgi enam haiget saada
  • aidake lapsel mõista
  • muutke tema kaotus tõeliseks
  • säilitage igapäevane rutiin, see aitab hoida korrapära surmajuhtumi läbi ebaturvaliseks muutunud maailmas
  • leevendage lapse hirme oma või vanemate võimaliku surma pärast
  • leevendage lapse süütundeid

Leinas last aidates rääkige palju, püüdke ka laps saada rääkima. Kui te ei oska vastata tema küsimusele, võibki talle öelda, et te ei tea. Lapsele tuleb anda aega töötlemaks surmajuhtumit ja kaotust. Vestlused olgu nii pikad kui laps tahab. Enne tuleks lapselt küsida, mida ta teab või arvab. Hea on selle juures vaadata perekonnaalbumit.

Lapsed, mida väiksemad, seda enam, väljendavad oma leina ka mängudes. Vanemaid võivad need hirmutada, kuid neid tuleb aktsepteerida, sest lapsed teevad mängides ja joonistades sama, mis täiskasvanud rääkides.

Võtke lapsed kaasa hauale või mälestuskivi juurde, kuid neid ei tohi selleks sundida.

Väga olulised on rituaalid, mis aitavad reaalsust omaks võtta ja raskusi üle elada. Ka pooleaastasel lapsel on õigus olla lähedase inimese matustel, sest 15-aastaselt on sellel tema jaoks sümboolne tähendus. Mõistagi peab laps selleks ettevalmistatud olema. Traditsioonid on vajalikud seetõttu, et nad võimaldavad leppida juhtunu kui reaalsusega, seega vähenevad fantaasiad. Traditsioonid soodustavad tunnete väljaelamist ja annavad lastele ja täikasvanutele sama kogemuse, mis loob suurema läheduse.

 

Kuidas peaks käituma õpetaja, kelle õpilane on kaotanud lähedase inimese?

  • Öeldakse,et surma “uks” tuleb avada ettevaatlikult, s.t. olge osavõtlik, ärge suruge end peale. Uurige välja, millised on õpilase soovid. Vältige järsku avalikustamist. Halvasti mõjub kui öeldakse “vaeseke” või “ma tean, mis tunne sul on”.
  • Mõned õpilased ei soovi, et juhtunust räägitakse. Sel juhul laske lapsel valida jutukaaslased ise. Vaadake, ehk saab mõni teine õpetaja aidata. Olge kannatlik, leidke õige ajahetk.
  • Ergutage sõprade toetust. Selgitage lastele tavalisi leinareaktsioone, lubage neil rääkida, kuidas nad saaksid toetada, andke nõu, kuidas nad saaksid aidata.
  • Planeerige olukorda koolis, püüdke sobitada lapsele õppekava, andke eksamiteks lisaaega. Lapsel võib kontsentratsiooniraskusi olla kuni 2 aastat, ärge unustage seda paari kuu pärast.

Leinavatele lastele toimuvad ka toetusgrupid, mille eesmärk on:

 

  • Julgustada lapsi väljendama oma tundeid ja mõtteid.
  • Võimalus kuulata ka teiste laste mõtteid ning tunda end samasugusena, normaalsena. Laps saab aru, et tema tunded, mõtted on normaalsed ebanormaalses olukorras.
  • Anda tuge ja lootust.

Päranduse lugemine

Pärandiga seoses liigub palju legende. Küll arvatakse, et pärandi sisu pole enne teada, kui selle vastu võtad. Teine teab

jälle rääkida, et kui inimene sureb võlgades, siis on ka pärijad automaatselt võlgades. Nii trööstitu see olukord siiski pole,

kirjutab Laenukool25.09.2017

 

See, kuhu läheb inimene pärast surma, on igaühe enda usu raames lahendada. Küsimusele, mis saab võlast pärast surma, on aga olemas kindel vastus. Tegelikult on võimalusi kadunukese võla haldamiseks mitu. Laenukool keskendub seekord sellele, kuidas peaksid toimima lähedase surma korral. Toome välja erinevad sammud, mida silmas pidada.

1. samm

 

Võta ühendust notari ja pangaga

Vahet ei ole, kas soovid pärandit vastu võtta või mitte, notariga pead nii või teisiti ühendust võtma. Notarite Koja kodulehel on kontaktid toodud asukohtade kaupa. Vali sealt endale sobiv ja kontakteeru temaga kindlasti kolme kuu jooksul.

Antud tähtaja möödudes loetakse sind automaatselt pärijaks ning asjaajamine võib osutuda seetõttu kulukamaks. Võimalik, et pead hakkama vastutama teemade eest, mille eest vastutada pole sul kunagi soovi olnudki. Parem on aegsasti tegutseda. Kui tead kindlalt, et lahkunu oli mõnele pangale võlgu, võta ka nendega kiiremas korras ühendust ning edasta neile surmatunnistus.

Kui sa aga ei tea, millises seisus rahaasjad lahkunust maha jäid, räägi notariga. Tema edastab erinevatesse asutustesse päringud ja teeb ülevaate pärijatest, varadest, kohustustest, kindlustustest ja muudest asjasse puudutavatesse dokumentidest. Võimalik, et lahkunul oli sõlmitud laenu- või mõni muu kindlustus, mis võlgniku surma korral katab ülejäänud laenu. Seni, kuni notar päringuid teeb, on lähedastel soovituslik tasuda laenu osamakseid edasi. Kindlasti käi ka ise lahkunu dokumendid läbi. Kõiki asju ei pruugi notar erinevatest registritest leida.

NB! Pärimismenetlusega kaasnevad erinevad riigilõivud ja notaritasud. Tee need endale kohe protsessi alguses selgeks vältimaks hilisemaid ebameeldivusi.

2. samm

Otsusta, kas võtad pärandi vastu

Pärijate ringi välja selgitamine on omaette protsess. Oletame, et see on läbitud ja nüüd küsitakse sinult, kas soovid pärandi vastu võtta. Selleks hetkeks peaks sul olema täielik ülevaade kadunu varadest ja kohustustest. Kui sa aga pole kindel, kui suurte võlgadega on ikkagi tegemist, saad taodelda pärandi inventuuri. Sellega kaasnevad muidugi täiendavad kulud ja inventuuri taotlus tuleb sisse anda kolme kuu jooksul võlgadest teada saamise hetkest.

Pärandi vastu võtmine pole kohustuslik. Kui sina otsustad loobuda, siis suundutakse järgmise pärija poole. Kui aga otsustad pärandi vastu võtta, siis järgmise sammuna pead korda ajama kõik kohustustega seotud dokumendid.

3. samm

Laenu tasumisega jätkamine

Siinkohal kordame veel igaks juhuks üle, et pärandit saad vastu võtta täies mahus. Kahjuks nii ei ole võimalik, et võtad vastu kinnisvara, auto ja muud meelepärased asjad, kuid võlad jätad kellelegi teisele. Seepärast tuleb pärandit vastu võttes hoolega läbi arvutada, kas võlad saad katta päranduseks saadud vara arvelt või pead omalt lisa panustama. Kord juba vastu võetud, pärandit enam tagasi anda ei saa. Sama kehtib ka loobumise kohta. Kui loobud, siis hiljem ümber mõelda ei saa.

Kui aga otsustasid pärandi koos võlgadega vastu võtta, siis soovitame laen enda nimele kirjutada. Sel viisil väldid hilisemaid segadusi erinevate riigiasutuste ja eraettevõtetega. Laenulepingu ümbervormistamiseks edasta finantsasutusele järgnevad andmed: nimi, telefoni number, e-mail, aadress, isikukood, arvelduskonto number ja uue lepingu allkirjastamise viis (digitaalselt või posti teel), isikut tõendava dokumendi koopia (pass või ID-kaart) ning võimalusel isiklik Eesti konto väljavõte viimase kuue kuu kohta. Viimane on vajalik sinu krediidivõimelisuse hindamiseks.

Kui sa aga laenu enda nimele ikkagi ei soovi kirjutada, siis jääb antud laen surnud isiku nimele kuni laenuperioodi lõpuni. Laenu osamakseid tuleb siiski tasuda igakuiselt vastavalt arvetele ja maksegraafikule.