Vilve Kalda

Director Meedia

Viimasel ajal olen palju lugenud kaastundeavaldusi. Olen kuulnud inimesi arutavat, kuidas lähedase kaotanud tuttavaga käituda ja mida järelhüüdesse kirjutada, et see ei mõjuks tühjana. Kõik see pani mind veelkord tõdema, et surmast oleks vaja rääkida ka organisatsiooni ja juhtimise seisukohalt. Inimesed tunnevad ennast surmaga seotud olukordades abituna ja samas soovivad alati väga hästi käituda.

See artikkel võiks aidata teadvustada leinamise väärtust, hoolida lähedase kaotanud inimesest ja õppida aktsepteerima. Leppimine on tulnud siis kui sa enam ei küsi, “Miks juhtub see minuga?”

Surma teadvustamine tähendab elust arusaamist. Öeldakse, et surm on elu loomulik osa. Ometi ei taha me surmast rääkida ega sellest kirjutada. Oleme peaaegu unustanud esivanemate matmiskombed ja leinamise tavad. Paljud meist usuvad, et surmast rääkides või seda nimetades kutsume ta endale kaela. Tunneme surma ees kas hirmu ja eitame teda, arvates, et surm on kadu ja häving või siis suhtume sellesse rõõmsa kergusega, uskudes, et küll me temaga hakkama saame, kui aeg käes.

Kui me usume, et hooliv organisatsioon toimib edukamalt, siis peame paratamatult rääkima käitumisest ja tunnetest seoses surmaga. Lähemad meeskonnaliikmed-kolleegid, vahetu juht ja tõenäoliselt ka personalijuht puutuvad leinajaga kokku kõige rohkem. Eelkõige neil on mõistlik teada ja aru saada, kuidas leinajaga käituda.

Surm on meie empaatiavõime ja taluvuse proovikivi, surma teadvustamine meie isiklikus arengus vajalik osa.

Leinamine on väärtuslik. Lein on möödapääsmatu, kui oleme lähedase kaotanud. Teadjad ütlevad, et leinama peaks ka siis, kui oleme kaotanud midagi, mis oli meile tähtis. Mahasurutud või ärahoitud lein, lõpuni väljaelamata kaotuseelamused võivad viia tuimuseni elu suhtes. Sellisel juhul tundub maailma tühine ja elamine mõttetu. Ei ole probleeme, kuid pole ka elamise rõõmu.

Dr. Verena Kast, Zürichi Ülikooli ja Zürichi Jungi Instituudi õppejõud ja psühhoterapeut, on surmateemaga tegelenud aastaid. Analüüsides oma patsientide käitumist, peab ta leinamises tähtsaks või teadvustamist väärivaks järgmisi momente:

Armastatud inimese surm vapustab meie senist enese- ja maailmamõistmist, seega on meie jaoks katastroofilise tähendusega.
Lein saab inimese igal juhul kätte, halvemal juhul psühhosomaatiliste vaevuste ja depressiooni kaudu.
Armastatud inimese surm on ülim surmaelamus, elu piirsituatsioon ja nõuab lõpuni leinamist.
Armastuse ja surma konflikt on igavene ja paratamatu.
Kõik tunded seoses leinamisega on lubatud ja normaalsed.
Lein nõuab leinajalt muutumist. Lein võib anda leinajale väga tugeva tõuke eneseteostuseks.
Surmakogemuse läbielamine näitab meie surelikkust ja paneb meid elama “hüvastijätvalt”.
Läbi leinamise, valu talumise ja enda ava(sta)mise suudame eluga paremini edasi minna.
Võim ja hüvastijätuvalmidus ei sobi kokku. Võim on väljas kinnihoidmise ja saama peal. Surm meenutab seda, et elu on mööduv. Järelikult pole võimul mõtet.

Leinamine on kriitilise olukorra lahendamine. Levinumad müüdid leinamise kohta on minu arvates järgmised:

Leinavad nõrgad ja liialt tundlikud inimesed.
Leinast suudavad hoiduda sõltumatud ja iseteadlikud inimesed.
Tugev inimene saab leinast kiiresti jagu.
Kui inimene ei nuta, siis ta ei leina.
Kõik inimesed leinavad ühtemoodi.
Leinamisel on kindel pikkus.
Mälestuste tõrjumine aitab kaasa unustamisele.
Ma ei tohi kurvastada, sest lahkunule see ei meeldiks.
Leinamise lõpetamine tähendab lahkunu unustamist.

Leinamise etapid. Leinamine on individuaalne protsess. Kuigi ta läbib sarnaseid tunnete seisundeid, on tema pikkus ja temas hakkamasaamine erinevad. Leinamise etapid on tinglikud ja ühest teise kalduvad. Dr.Kast nimetab järgmisi leinamise faase:

1. Mitte tunnistada tahtmine.

Äkilise surma puhul kestab see faas kauem. Leinaja emotsionaalne seisund selles etapis on tundetu ja tardunud. Abistajad peaksid olema leinajale käepärast, samas oskama hoida distantsi. Parim, mida saavad lähedased selles olukorras teha, on lubada leinajal olla nii nagu ta tahab. Üks käepärasemaid leinaja käitumisi võib olla põgenemine toimekusse.

2. Emotsioonide puhkemine.

Põhilisteks emotsioonideks on viha, raev, hirm, meeleheide, rõõm. Abistaja peaks mitte neid emotsioone maha suruma ega neid kõrvale juhtima. Tema ülesanne on olla leinaja kõrval, kuulata teda ja hakkama saada leinaja tunnetekaosega. Vihal on tähtis roll. Viha abil saab leinaja olla tugevam. Viha ja süüdlase leidmine toovad leinajale ajutist kergendust. Viha võib esmalt areneda kahte suunda:

a) viha nende inimeste vastu, kes justkui oleksid midagi tegemata jätnud ja selle läbi surma põhjustanud (tihti arstid ja hoolduspersonal)

b) viha lahkunu vastu, kes leinaja maailma üksi jättis

Selles leinamise etapis võivad esile kerkida leinaja enesesüüdistused. Lähedased peaksid professionaalset abi paluma, juhul kui leinaja enda süütunne muutub talle raskeks ja talumatuks.

Viha ja pahameel võivad tabada ka abistajat. See sünnib juhul, kui abistaja peaks olema mingites mineviku või oleviku küsimustes leinajast teistsugusel arvamusel. Teadjad väidavad, et leina kestvus ja leina “õnnestumine” sõltuvad olulisel määral sellest, millised olid lahkunu ja leinaja suhted. Lahendamata jäänud probleemid vaevavad leinajat ja pikendavad leina. Rõõm aga tekib tänulikkusest selle suhte olemasolu üle. Siin on ka surm võimetu – ta ei saa neid suhteid ja koosoldud aega olematuks teha.

3. Otsimine ja kahestumine.

Selles etapis püüab leinaja nii surma kõrvale tõrjuda kui ka võtta oma ellu kaasa osa lahkunust ja tema elustiilist. Leinajale on tähtis pidevalt jutustada oma lugusid selleks et oma tundeid alles hoida, samuti suhetes lahkunuga selgusele jõuda.

Leinaja vaatab minevikku ja tahab säilitada vanad harjumused, väga tähtsa kaotuse puhul ei tundu leinajale tema elu enam elamisväärne. Valdavad emotsioonid on masendus ja apaatia. Siin tekib leinajal surmapõlgus, seega on selles etapis leinaja suitsiidioht kõige suurem. Mida rohkem suudab leinaja väljendada oma tunnete segadust, leida ja üle rääkida koosoldud väärtusi, seda kiiremini suudab ta selle faasi läbida.

Mulle tundub, et selles etapis on abistajal kannatliku kuulaja roll. Abistaja ei tohi leinaja sarnaseid ja korduvaid arutelusid mõttetuks ega naeruväärseks pidada. Ka väga materialistliku maailmakäsitlusega leinaja võib pöörduda kõrgemate jõudude ja mediteerijate poole palvega lahkunuga mingil viisil kontakti saada. Mõte surmast tundub talle talumatu. Selles faasis toimub tihti sümbioos ehk leinaja ühtesulamine lahkunuga. Kui ühtekuuluvus on tugev, ei lasta endale ligi muid suhteid ega tundeid, mis võiksid üheksolemist tumestada. Sümbioos annab leinajale vajaliku enesekindluse määra.

4. Uue enese- ja maailmasuhte loomine.

Mida paremini leinaja kohaneb uue olukorra ja eluga, seda varem saab ta tagasi eneseusalduse. Selles etapis on leinaja kaotust tunnistanud ja asemele võivad astuda uued eluideaalid ja rõõmud. Abistaja võiks selles etapis aidata sõnastada saavutatud edusamme ja rõõmustada selle üle. Ka siin tuleb endiselt arvestada tagasilangustega.

Kui üldse selliseid termineid kasutada saab siis leinamine loetakse “edukaks” kui leinaja mõistab, et surm pole temalt mitte üksnes määratult ära võtnud, vaid talle ka palju andnud. Selle teadvustamine võib kaua aega võtta.

Lähedaste ja kolleegide roll on olla kannatlik ja tagasihoidlik. Kui soovime luua inimesekeskset organisatsiooni ja hoolida on vaja leinaprotsessist aru saada. Leinamisoskuseks ja kaotuse hüvitamiseks on vaja nii leinaja kui teda ümbritsevate inimeste valmisolekut tunnistada nii surma kui leina.

Me ei tohiks unustada, et surmakogemus ja leinamine on intiimne ja isiklik. Selleks et aidata, peame mõistma leinaja tundeid ja seisundit. Aidata saab ja tohib siis kui leinaja seda soovib. Peame oskama vaikida, kuulata ja distantsi hoida. Minu arvates on halb käitumine nn. agressiivne abistamine, abistamine iga hinna eest.

Konfidentsiaalsus, tagasihoidlikkus ja siirus on leinajaga suhtlemise märksõnad.
Igal aitamisel on piirid. Leinamist saab läbi teha ainult leinaja. Abistaja peab tunnetama, millal teda on vaja ja millal on vajalik distantsi hoida. Leinajaga samastunud abistaja peaks oma abistamissoovi tõsiselt läbi analüüsima.
Abistaja saab leinaja ära kuulata ja tema juures lihtsalt olla. Aitamine on ka leinaja jaoks kättesaadav olemine.
Leinaja tunnete kõikumine on loomulik. Tuleb välja kannatada kaootilised ja vastandlikud emotsioonid. Iseäranis tuleb jaksata välja kannatada viha.
Leinaja tagasilangemine erinevatesse leinamisetappidesse on loomulik.
Abistaja roll võib meeldida niivõrd et jäädakse ühte ja samasse käitumisse kinni. Abistaja peaks pidevalt tunnetama leinaja seisundi muutumist, muidu võib ta ise muutuda leinamise protsessis piduriks ja leinajale ebamugavaks.
Leinaja emotsioone ei maksa alla suruda ega kõrvale juhtida. Kõik tunded on loomulikud.
Surnust rääkimine on vajalik juhul kui leinaja seda soovib.
Leinaja viha ja pahameel võivad üle kanduda abistajale.
Lohutamine on mõttetu tegevus. Sõnadel puudub sellises olukorras tähendus juhul kui sellega ei kaasne siirus ja inimlikkus.

Emotsionaalne intelligentsus on kriitilise tähtsusega teise inimese mõistmisel. Surma ja leinamisega kaasnevad tunded ja emotsioonid on väga tugevad, mistõttu paneb see proovile kolleegide emotsionaalse intelligentsuse taseme, nende oskuse raskete tunnetega toime tulla. Mõned tüüpilised käitumise näited suhetes leinajaga:

Kirjeldatakse oma surmaelamusi ega kuulata leinajat.
Räägitakse liiga palju.
Leinajaga püütakse olla lõbus lootuses, et see aitab tema mõtteid kõrvale juhtida.
Leinaja tundeid ei suudeta või ei taheta taluda, mistõttu on lihtsam temast mitte välja teha, teda vältida.
Leinajaga tegeldakse vahetpidamata.
Leinajaga suheldakse kui haigega.
Leinajat haletsetakse igal sammul.

Leinamise julgus mõõdab organisatsioonikultuuri taset. Inimene julgeb kurb olla selles meeskonnas, kus ta tunneb ennast kindlalt ja turvaliselt. Toetavat organisatsioonikultuuri iseloomustavad järgmised märksõnad: siirus, soojus, kuulamisoskus, tunnete talumine, tunnete lubatavus, loovus, muutustele orienteeritus. Julgus leinata ja tohtida tunda erinevaid tundeid näitab organisatsiooni küpsuse taset ja organisatsiooni “tervislikku” seisundit. Tähendab ju leinamine tundliku ja väga isikliku informatsiooni teisele usaldamist, leinaja tahet ja võimalust olla nõrk.

Tänapäeva organisatsioonid on harva monokultuursed. Organisatsioonikultuurist rääkides peame teadma ja aktsepteerima teiste rahvaste surmatavasid ja -traditsioone. Need võivad olla teistsugused.

Kui organisatsioon oskab inimest raskel hetkel hoida ja temast hoolib, kasvab motiveerituse ja pühendumise tase määratult.

Kasutatud kirjandus:

D.Goleman, Emotsionaalne intelligentsus

S.Rinpoche, Tiibeti raamat elust ja surmast

E. Tolle, Meelerahu hääl

T.Hickman, Surm

G.Aarma, Mida paljud ei tea. Müstika ja maagia

V.Kast, Lein

Vanasõnaraamat

Bo Yin Ra, Elu mõte

 

 

 

Naatan Haamer

Õpetajate leht 16.dets.2016

Kas koolis peaks rääkima õpilastele surmast ka siis, kui midagi traagilist pole juhtunud, ehk kas see teema peaks kuuluma kooliprogrammi? „Loomulikult on vaja koolis tutvustada ka seda osa elust, sest tahes või tahtmata puutume kõik sellega kokku,” väidab laste ja noorte kriisiprogrammi liige ja hingehoidja Naatan Haamer.

Mida kaugemale selle teema tutvustamise lapsele lükkame, seda ootamatum ja ehmatavam surmaga kokkupuude talle on, selgitab hingehoidja: „Inimlike piiridega, ka surelikkuse ja surmaga kohanemine on protsess, ja mida varem alustada, seda loomulikumalt see välja tuleb. Nii nagu paljude teiste teemadega, puutub laps surmateemaga oma arengus sammhaaval kokku ja lõpuks kujuneb tal sellega täiskasvanulik suhe.”

Miks on surm tabuteema?

Surmateema tõugati ühiskonnast nii-öelda eemale ja muutus tabuteemaks kõige jõulisemalt Teise maailmasõja järel. Teine maailmasõda oma räiguse ja vägivaldse surma tohutu massiivsusega põhjustas selle, et surmast rääkides kangastus eelkõige vägivald ja õudus. Ses mõttes on tegu traumareaktsiooniga.

Ilmselgelt on siin mõju ka teaduse ja meditsiini arengul, kuna inimese surma edasilükkamise võimalus muutus tehniliseks küsimuseks.

Lisaks ühiskonna hoiakud – Teise maailmasõja järel taheti Euroopas, suuresti kogu maailmas näidata traagilise ja traumeeriva kogemuse kõrval elu ilusamat poolt, et aidata inimestel eluga edasi minna.

Aga nüüd on aeg edasi läinud ja selline reaktiivsus pole enam põhjendatud. On aeg naasta selle juurde, mis on olnud läbi sajandite loomulik. Näiteks Eestis oli tavaline, et inimene sündis ja ka suri suitsusaunas, ja laste elu on kogu aeg olnud nendest sündmustest läbi põimitud. Meenutame eesti rahvalaulu, kus on värsid: „Suigu, suigu surma poole, meie lasta haua poole …” See on hällilaul. Juba hällilapsele lauldi unelauluks, et elu liigub kogu aeg surma poole. Teema polnud, millal see tuleb, vaid et kunagi tuleb see nagunii.

Teen surma ja leina teemadel koolitusi ning mulle on paljud inimesed öelnud, et see peaks olema hariduse elementaarne osa. Nagu on perekoolid last ootavatele peredele, peaksid olema ka leinakoolid, kus inimesed valmistuvad leina ja kaotusega toimetulekuks, näiteks lähedase raske haiguse puhul. Tavaliselt kustutame sellises olukorras tagantjärele tulekahjusid; inimesed toimivad, kes kuidas oskab. Samas on juba väga vanast ajast teada-tuntud asjad, mis leinas toetavad ja aitavad hakkama saada.

Inimesed on alati pidanud leinaga toime tulema, tänapäeval aga pole inimene selleks ette valmistatud. Seetõttu on hea, kui koolis surmast räägitakse. Laps võtab seda teemat palju loomulikumalt, kui ta kuuleb sellest õigel hetkel ja õigel moel, vastavalt vajadustele ja küsimustele, mida tema iga lubab. Peamine on arvestada lapse vanust.

Millal on laps valmis surmast rääkima?

Valmis on ta alati. Kui ta juba rääkida oskab, siis saab temaga sellest ka rääkida. Kui veel ei oska, siis tuleb asju talle teistmoodi vahendada. Me ei pea hakkama imikule selgitama surelikkust sõna otseses mõttes, aga kui keegi tema lähedastest sureb, võetakse temagi matusele kaasa. Ta osaleb kõigis rituaalides ja protsessides, mis leinaga kaasnevad, teda ei jäeta kõrvale.

Me anname infot edasi mitut moodi, mitte ainult rääkides. Et laps veel ei räägi, ei tähenda, et ta ei saa aru, mis ümberringi toimub. Ta tunneb ema ärevust, tajub, kuidas ema süda lööb kiiremini, kuidas ema lihased on rohkem pinges, ja nii edasi. Rituaale läbides teeb ka inimese keha läbi muutusi. Näiteks matustel on teatud hetkedel väga raske, aga kui haud on kinni kaetud, järgneb vähemalt hetkeks teatud lõõgastumine. Kui laps ei ole emaga, kui ema lõõgastub, siis ta ei saagi teada, et vahepeal oli see hetk.

Kõne areng pole ilmtingimata näitaja, kas laps vajab infot või osalust. Osalust vajab ta kindlasti. Arvan, et kolme-nelja-aastane saab neil teemadel juba rääkida, kui tal on selleks impulss või küsimused. Tänapäeval on välistatud, et laps neid impulsse ei saaks, sest ümberringi on tohutult palju informatsiooni. Vanemad ei pruugi seda aga tähelegi panna.

Näiteks vaadatakse „Aktuaalset kaamerat”, kus räägitakse õnnetustest ja traagilistest surmadest. Vahel ilmub ekraanile kellegi kuulsa inimese mustas raamis pilt, teda mälestatakse. Kui laps on sealsamas vanema kõrval, korjab ta info üles. Probleem on tihti selles, et laps jääb seejärel oma mõtetega üksi. Temaga ei räägita sellest, sest keegi ei tule selle peale, et ta kuulis midagi ja võib seda kuidagi tõlgendada. Kuid ta tõlgendab omal moel. Loomulikult ei saa ta asjadest aru nii nagu täiskasvanud, vaid vastavalt ealisele arengule. Imik tajub asju ühtmoodi, kahe-kolmeaastane juba teistmoodi jne.

Kas laps saab aru rohkem, kui täiskasvanud tahaksid?

See on levinud väärkäsitus, et kui laps on väike, siis ta ei saa aru. Minu kuuldes on öeldud lapse kohta: „Ta on väike, ta ei saa aru.” Kolmeaastane laps oli ise sealsamas kõrval. Laps saab sellest ütlemisest aru nii, et tal on kohustus sel teemal vaikida – mitte esitada küsimusi, mitte nii-öelda kiusata vanemat enda jaoks valusate ja muret tekitavate küsimustega. Ta on vait ega võta neid teemasid üles, sest vanem arvab ju, et ta ei tohi aru saada ehk siis ei tohi neist asjadest ka rääkida. Nii jääbki. Laps kannab seda koormat üksi.

Või öeldakse: „Vaadake, ta mängib. Tal on kõik korras.” Loomulikult laps mängib, mida ta siis peaks tegema! See on tema elu osa ja ega siis elu seisma jää. Mõnes mõttes see näitabki, kui loomulikult laps asju võtab. Kuigi on kurb ja raske, püüab ta hakkama saada ja mängib, sest see on tema elamise ja toimetulemise viis. Kui keegi näitab, et on valmis temaga ka nendel rasketel teemadel kõnelema, ning annab talle võimaluse rääkida, siis võib laps ka mõne küsimuse küsida. Võib-olla tahab laps ainult ühte ühelauselist vastust ja mängib edasi.

Lapsega ei saa nii, et istume maha ja räägime asja lõpuni. Ta vajab uuesti ja uuesti nende teemade juurde tulekut. Kui räägime koolis surmast näiteks esimeses-teises klassis, on selge, et selle teema juurde tuleb hiljem tagasi pöörduda – näiteks neljandas-viiendas-kuuendas klassis ja kindlasti ka gümnaasiumiastmes. Lapse areng toob sellel teemal talle üha uusi küsimusi. Surm ja lein on üks paljudest teemadest, mis kogu tema kasvu­aega läbib ning tuleneb tema vajadusest maailma enda jaoks mõtestada.

Last tahetakse surma teemast säästa põhjendusega, et laps saab trauma.

Õnnetuspaigal laps saabki trauma nagu me kõik. Traumadega tuleb tegeleda, et asja parandada. Aga viga on laps lihtsalt ära saata, arvates, et temaga ei ole vaja rääkida. Kui ta juba teab, et midagi õudset on juhtunud, siis ei ole enam nii tähtis, kas ta seda pealt näeb või ei. Kui ta kuuleb täiskasvanute juttu läbi ukse või räägitakse lapse kuuldes, arvates, et ta ei saa aru, siis laps võtab kild killu haaval info välja ja paneb selle oma fantaasias kokku, nagu oskab. Mitterääkimine ja mittekaasamine toob kaasa fantaasiavajaduse, millega täidetakse teadmises tühjad kohad. See on lapsele palju raskem kanda.

Parim säästmine on lapsele asjade selgitamine ja tema kuulamine. Lapse toetamine algab tema kuulamisest. Nii saame aru, mis on lapsele liiga koormav, mis talle muret ja küsimusi tekitab. Kui teame, mida laps mõtleb ja kuidas asjadest aru saab, saame teda edasi aidata. Kui laps esitab meile küsimuse, tuleks kõigepealt uurida, kuidas ta selle küsimuseni jõudis, kuidas ise asjast aru saab. Siis tekib meil pilt, mida lapsele rääkida, kuidas teda toetada.

Algkooliealisi lapsi materialistliku maailmavaatega eriti ei toeta. Lapsel on raske mõelda surmast kui millestki lõplikust. Mõte, et pärast surma ei ole midagi, jooksutab ta juhtme täiesti kokku. Enamik inimesi ei taha ka täiskasvanuna mõelda maailmast nii piiratult. Suurel osal inimkonnast on olemas seletus selle kohta, mis pärast surma saab.

Laste puhul tuleb alati vastavalt vanusele rääkida, kuidas leinaga toimetulek puudutab suhet lahkunuga ehk mil moel see jätkub. Perekonnaõpetuses räägitakse ju samuti suhetest, ka eelmiste põlvkondadega. Kui neid pole enam elavate kirjas, siis suhet nendega on ikkagi vaja. Kui tahame ühiskonda kasvatada väärtusi hoidma ja nägema natuke kaugemale kui oma nina ette, siis tuleb vaadata ka tahapoole, oma esivanematele ja nende viisidele maailmaga suhestuda. See aitab meid edasi.

 

Kui surma lähedus saabub ootamatult, muudavad inimesed sageli oma veendumusi. Vahel ka täiesti vastupidisteks. Usklikest saavad uskmatud ja vastupidi. Ei ole ühest vastust. Ent kui inimese usul on sügavad juured, jääb ta alati selle juurde, millesse on uskunud, kõneleb Iisraeli tanatoloog Lynn Halamiš.

Tõlkija eessõna

Inimese elu olulisimateks sündmusteks on siia ilma sündimine ning siit lahkumine. Kui sündimisega on seotud palju rõõmu ning sellest saadakse meeleldi osa, siis surm ja suremine on meie “kultuuriruumis” muutunud pea et tabuks. Sekulaarses maailmas jäetakse lähedane inimene sageli hooldekodusse surema ning harva ollakse tema viimaste hetkede juures. Samas on väga oluline, et teadvustaksime endale ka omaenese ihu surelikkust ja hinge igavikulisust.

Nii Eestis, Venemaal ja üldse Läänemaailmas kardetakse rääkida surmast ja palliatiivse abi ehk surija eest hoolitsemise süsteem alles tekib.

Iisraeli tanatoloog Lynn Halamiš rääkis oma intervjuus väljaandele Pravmir, miks peab arst oma patsiendiga rääkima surmast, mis saab inimesele oluliseks tema elu viimastel päevadel ja kas on võimalik hoida lapsi eemal teadmisest, mis surm on. See on oluline artikkel mitte ainult meedikutele, vaid kõigile, kes on kokku puutunud või kokku puutumas lähedase inimese lahkumisega meie elust.

Tanatoloogia – meditsiiniharu, mis uurib organismi seisundit patoloogilise protsessi viimases staadiumis, suremise dünaamikat ja mehhanismi.

R. T.

Loe edasi: Surma eel ei öelda: "Kahju, et ma nii vähe tööd tegin".

Räägib õpetaja JAAN TAMMSALU

Millised staadiumid on tavaliselt leinal? Kui pikk on lein? 

Leina pikkus on erinev. Osad inimesed on mures, sellepärast et neil ei ole leina. Tõesti selliste surmade korral, kus inimene on olnud väga vilets ja tal on olnud väga palju vaeva, võibki juhtuda, et leina asemel tuleb hoopis kergendus.

Kunagi ma muretsesin, et mul ei olnud leina, valu, muret ega kurbust, kui lähedane inimene oli surnud, ja ma olin imestunud, et niisugune olukord on.

Loe edasi: Kui pikk on lein?