Naatan Haamer

Õpetajate leht 16.dets.2016

Kas koolis peaks rääkima õpilastele surmast ka siis, kui midagi traagilist pole juhtunud, ehk kas see teema peaks kuuluma kooliprogrammi? „Loomulikult on vaja koolis tutvustada ka seda osa elust, sest tahes või tahtmata puutume kõik sellega kokku,” väidab laste ja noorte kriisiprogrammi liige ja hingehoidja Naatan Haamer.

Mida kaugemale selle teema tutvustamise lapsele lükkame, seda ootamatum ja ehmatavam surmaga kokkupuude talle on, selgitab hingehoidja: „Inimlike piiridega, ka surelikkuse ja surmaga kohanemine on protsess, ja mida varem alustada, seda loomulikumalt see välja tuleb. Nii nagu paljude teiste teemadega, puutub laps surmateemaga oma arengus sammhaaval kokku ja lõpuks kujuneb tal sellega täiskasvanulik suhe.”

Miks on surm tabuteema?

Surmateema tõugati ühiskonnast nii-öelda eemale ja muutus tabuteemaks kõige jõulisemalt Teise maailmasõja järel. Teine maailmasõda oma räiguse ja vägivaldse surma tohutu massiivsusega põhjustas selle, et surmast rääkides kangastus eelkõige vägivald ja õudus. Ses mõttes on tegu traumareaktsiooniga.

Ilmselgelt on siin mõju ka teaduse ja meditsiini arengul, kuna inimese surma edasilükkamise võimalus muutus tehniliseks küsimuseks.

Lisaks ühiskonna hoiakud – Teise maailmasõja järel taheti Euroopas, suuresti kogu maailmas näidata traagilise ja traumeeriva kogemuse kõrval elu ilusamat poolt, et aidata inimestel eluga edasi minna.

Aga nüüd on aeg edasi läinud ja selline reaktiivsus pole enam põhjendatud. On aeg naasta selle juurde, mis on olnud läbi sajandite loomulik. Näiteks Eestis oli tavaline, et inimene sündis ja ka suri suitsusaunas, ja laste elu on kogu aeg olnud nendest sündmustest läbi põimitud. Meenutame eesti rahvalaulu, kus on värsid: „Suigu, suigu surma poole, meie lasta haua poole …” See on hällilaul. Juba hällilapsele lauldi unelauluks, et elu liigub kogu aeg surma poole. Teema polnud, millal see tuleb, vaid et kunagi tuleb see nagunii.

Teen surma ja leina teemadel koolitusi ning mulle on paljud inimesed öelnud, et see peaks olema hariduse elementaarne osa. Nagu on perekoolid last ootavatele peredele, peaksid olema ka leinakoolid, kus inimesed valmistuvad leina ja kaotusega toimetulekuks, näiteks lähedase raske haiguse puhul. Tavaliselt kustutame sellises olukorras tagantjärele tulekahjusid; inimesed toimivad, kes kuidas oskab. Samas on juba väga vanast ajast teada-tuntud asjad, mis leinas toetavad ja aitavad hakkama saada.

Inimesed on alati pidanud leinaga toime tulema, tänapäeval aga pole inimene selleks ette valmistatud. Seetõttu on hea, kui koolis surmast räägitakse. Laps võtab seda teemat palju loomulikumalt, kui ta kuuleb sellest õigel hetkel ja õigel moel, vastavalt vajadustele ja küsimustele, mida tema iga lubab. Peamine on arvestada lapse vanust.

Millal on laps valmis surmast rääkima?

Valmis on ta alati. Kui ta juba rääkida oskab, siis saab temaga sellest ka rääkida. Kui veel ei oska, siis tuleb asju talle teistmoodi vahendada. Me ei pea hakkama imikule selgitama surelikkust sõna otseses mõttes, aga kui keegi tema lähedastest sureb, võetakse temagi matusele kaasa. Ta osaleb kõigis rituaalides ja protsessides, mis leinaga kaasnevad, teda ei jäeta kõrvale.

Me anname infot edasi mitut moodi, mitte ainult rääkides. Et laps veel ei räägi, ei tähenda, et ta ei saa aru, mis ümberringi toimub. Ta tunneb ema ärevust, tajub, kuidas ema süda lööb kiiremini, kuidas ema lihased on rohkem pinges, ja nii edasi. Rituaale läbides teeb ka inimese keha läbi muutusi. Näiteks matustel on teatud hetkedel väga raske, aga kui haud on kinni kaetud, järgneb vähemalt hetkeks teatud lõõgastumine. Kui laps ei ole emaga, kui ema lõõgastub, siis ta ei saagi teada, et vahepeal oli see hetk.

Kõne areng pole ilmtingimata näitaja, kas laps vajab infot või osalust. Osalust vajab ta kindlasti. Arvan, et kolme-nelja-aastane saab neil teemadel juba rääkida, kui tal on selleks impulss või küsimused. Tänapäeval on välistatud, et laps neid impulsse ei saaks, sest ümberringi on tohutult palju informatsiooni. Vanemad ei pruugi seda aga tähelegi panna.

Näiteks vaadatakse „Aktuaalset kaamerat”, kus räägitakse õnnetustest ja traagilistest surmadest. Vahel ilmub ekraanile kellegi kuulsa inimese mustas raamis pilt, teda mälestatakse. Kui laps on sealsamas vanema kõrval, korjab ta info üles. Probleem on tihti selles, et laps jääb seejärel oma mõtetega üksi. Temaga ei räägita sellest, sest keegi ei tule selle peale, et ta kuulis midagi ja võib seda kuidagi tõlgendada. Kuid ta tõlgendab omal moel. Loomulikult ei saa ta asjadest aru nii nagu täiskasvanud, vaid vastavalt ealisele arengule. Imik tajub asju ühtmoodi, kahe-kolmeaastane juba teistmoodi jne.

Kas laps saab aru rohkem, kui täiskasvanud tahaksid?

See on levinud väärkäsitus, et kui laps on väike, siis ta ei saa aru. Minu kuuldes on öeldud lapse kohta: „Ta on väike, ta ei saa aru.” Kolmeaastane laps oli ise sealsamas kõrval. Laps saab sellest ütlemisest aru nii, et tal on kohustus sel teemal vaikida – mitte esitada küsimusi, mitte nii-öelda kiusata vanemat enda jaoks valusate ja muret tekitavate küsimustega. Ta on vait ega võta neid teemasid üles, sest vanem arvab ju, et ta ei tohi aru saada ehk siis ei tohi neist asjadest ka rääkida. Nii jääbki. Laps kannab seda koormat üksi.

Või öeldakse: „Vaadake, ta mängib. Tal on kõik korras.” Loomulikult laps mängib, mida ta siis peaks tegema! See on tema elu osa ja ega siis elu seisma jää. Mõnes mõttes see näitabki, kui loomulikult laps asju võtab. Kuigi on kurb ja raske, püüab ta hakkama saada ja mängib, sest see on tema elamise ja toimetulemise viis. Kui keegi näitab, et on valmis temaga ka nendel rasketel teemadel kõnelema, ning annab talle võimaluse rääkida, siis võib laps ka mõne küsimuse küsida. Võib-olla tahab laps ainult ühte ühelauselist vastust ja mängib edasi.

Lapsega ei saa nii, et istume maha ja räägime asja lõpuni. Ta vajab uuesti ja uuesti nende teemade juurde tulekut. Kui räägime koolis surmast näiteks esimeses-teises klassis, on selge, et selle teema juurde tuleb hiljem tagasi pöörduda – näiteks neljandas-viiendas-kuuendas klassis ja kindlasti ka gümnaasiumiastmes. Lapse areng toob sellel teemal talle üha uusi küsimusi. Surm ja lein on üks paljudest teemadest, mis kogu tema kasvu­aega läbib ning tuleneb tema vajadusest maailma enda jaoks mõtestada.

Last tahetakse surma teemast säästa põhjendusega, et laps saab trauma.

Õnnetuspaigal laps saabki trauma nagu me kõik. Traumadega tuleb tegeleda, et asja parandada. Aga viga on laps lihtsalt ära saata, arvates, et temaga ei ole vaja rääkida. Kui ta juba teab, et midagi õudset on juhtunud, siis ei ole enam nii tähtis, kas ta seda pealt näeb või ei. Kui ta kuuleb täiskasvanute juttu läbi ukse või räägitakse lapse kuuldes, arvates, et ta ei saa aru, siis laps võtab kild killu haaval info välja ja paneb selle oma fantaasias kokku, nagu oskab. Mitterääkimine ja mittekaasamine toob kaasa fantaasiavajaduse, millega täidetakse teadmises tühjad kohad. See on lapsele palju raskem kanda.

Parim säästmine on lapsele asjade selgitamine ja tema kuulamine. Lapse toetamine algab tema kuulamisest. Nii saame aru, mis on lapsele liiga koormav, mis talle muret ja küsimusi tekitab. Kui teame, mida laps mõtleb ja kuidas asjadest aru saab, saame teda edasi aidata. Kui laps esitab meile küsimuse, tuleks kõigepealt uurida, kuidas ta selle küsimuseni jõudis, kuidas ise asjast aru saab. Siis tekib meil pilt, mida lapsele rääkida, kuidas teda toetada.

Algkooliealisi lapsi materialistliku maailmavaatega eriti ei toeta. Lapsel on raske mõelda surmast kui millestki lõplikust. Mõte, et pärast surma ei ole midagi, jooksutab ta juhtme täiesti kokku. Enamik inimesi ei taha ka täiskasvanuna mõelda maailmast nii piiratult. Suurel osal inimkonnast on olemas seletus selle kohta, mis pärast surma saab.

Laste puhul tuleb alati vastavalt vanusele rääkida, kuidas leinaga toimetulek puudutab suhet lahkunuga ehk mil moel see jätkub. Perekonnaõpetuses räägitakse ju samuti suhetest, ka eelmiste põlvkondadega. Kui neid pole enam elavate kirjas, siis suhet nendega on ikkagi vaja. Kui tahame ühiskonda kasvatada väärtusi hoidma ja nägema natuke kaugemale kui oma nina ette, siis tuleb vaadata ka tahapoole, oma esivanematele ja nende viisidele maailmaga suhestuda. See aitab meid edasi.

 

Kui surma lähedus saabub ootamatult, muudavad inimesed sageli oma veendumusi. Vahel ka täiesti vastupidisteks. Usklikest saavad uskmatud ja vastupidi. Ei ole ühest vastust. Ent kui inimese usul on sügavad juured, jääb ta alati selle juurde, millesse on uskunud, kõneleb Iisraeli tanatoloog Lynn Halamiš.

Tõlkija eessõna

Inimese elu olulisimateks sündmusteks on siia ilma sündimine ning siit lahkumine. Kui sündimisega on seotud palju rõõmu ning sellest saadakse meeleldi osa, siis surm ja suremine on meie “kultuuriruumis” muutunud pea et tabuks. Sekulaarses maailmas jäetakse lähedane inimene sageli hooldekodusse surema ning harva ollakse tema viimaste hetkede juures. Samas on väga oluline, et teadvustaksime endale ka omaenese ihu surelikkust ja hinge igavikulisust.

Nii Eestis, Venemaal ja üldse Läänemaailmas kardetakse rääkida surmast ja palliatiivse abi ehk surija eest hoolitsemise süsteem alles tekib.

Iisraeli tanatoloog Lynn Halamiš rääkis oma intervjuus väljaandele Pravmir, miks peab arst oma patsiendiga rääkima surmast, mis saab inimesele oluliseks tema elu viimastel päevadel ja kas on võimalik hoida lapsi eemal teadmisest, mis surm on. See on oluline artikkel mitte ainult meedikutele, vaid kõigile, kes on kokku puutunud või kokku puutumas lähedase inimese lahkumisega meie elust.

Tanatoloogia – meditsiiniharu, mis uurib organismi seisundit patoloogilise protsessi viimases staadiumis, suremise dünaamikat ja mehhanismi.

R. T.

Loe edasi: Surma eel ei öelda: "Kahju, et ma nii vähe tööd tegin".

Räägib õpetaja JAAN TAMMSALU

Millised staadiumid on tavaliselt leinal? Kui pikk on lein? 

Leina pikkus on erinev. Osad inimesed on mures, sellepärast et neil ei ole leina. Tõesti selliste surmade korral, kus inimene on olnud väga vilets ja tal on olnud väga palju vaeva, võibki juhtuda, et leina asemel tuleb hoopis kergendus.

Kunagi ma muretsesin, et mul ei olnud leina, valu, muret ega kurbust, kui lähedane inimene oli surnud, ja ma olin imestunud, et niisugune olukord on.

Loe edasi: Kui pikk on lein?

EELK TALLINNA JAANI KOGUDUS JA KIRIK·27. JUULI 2016. A.

Räägib õpetaja JAAN TAMMSALU

MATUSED

Mida teha, kui avastad oma lähedase surnult? 

Siis tasuks teha palve. Mitte kohe sebima hakata, vaid paluda talle rahu ja valgust ning endale tarkust edasistel päevadel iga hetke mõistlikult kasutada, et ei teeks vigu.

Mida teha surnu heaks? Mida teha enda tasakaalu säilitamiseks? Mis (sõnastuses) palve tuleks lugeda?

Surijate juures loetavaid palveid on võimalik leida erinevatest palveraamatutest. Mina ei ole neist ühtegi pähe õppinud, ma olen käitunud spontaanselt ja palunud lihtsalt südamest Jumalat, palunud Jumalalt sellele lahkunule rahu ja valgust. „Võta ta vastu. Kata kinni kõik see, mis jäi puudu. Aita tal rahuga minna ja pärale jõuda ning vala rahu minu hinge.“

Loe edasi: Matused. Peied