Kuidas depressioon kulgeb?

Depressiooni korral on tekkinud muutused aju keemilises tasakaalus. Ajus on vähenenud serotoniini, noradrenaliini ja dopamiini hulk. Muutuste täpsed põhjused on teadmata, kuid soodustavateks teguriteks peetakse pärilikku ja omandatud bioloogilist kalduvust, isiksuseomadusi, vähest päikesevalgust, kroonilist alkoholi või uimastite tarbimist, erinevaid haigusi, mõningaid ravimeid, lapsepõlve üleelamisi, elumuutusi, pikaajalist ja pidevat stressi. Tavaliselt tekibki depressioon mitmete tegurite koosmõjul. 

Alanenud meeleolu, huvi ja elurõõmu kadumine ning energia vähenemine on depressiooni peamised kaebused. Depressioonis inimestel on raskusi igapäevaelu ülesannete täitmisega, õppimisele ja tööle keskendumisega, tal ei ole motivatsiooni algatada uusi tegevusi ning pidevalt vaevab väsimus. Inimene võib tunda end õnnetu, lootusetu ja väärtusetuna. Depressiooniga patsiendid suhtuvad negatiivselt endasse ja ümbritsevasse maailma, tulevik tundub lootusetu. Depressiivne meeleolu on oma olemuselt hoopis teistsugune kui tavaline kurbus või muretsemine. Seda kirjeldatakse kui piinavat emotsionaalset valu. 

Umbes 80% patsientidest on uneprobleemid. Sageli esineb depressiooni korral isupuudust ja kaalukaotust, kuid mõnikord võib tekkida hoopis isu tõus, kaalutõus ning suurenenud unevajadus. Ärevus on sageli kaasnev sümptom depressioonile ning väljendub pidevas pinges, hirmus, närvilisuses, isegi paanikahoogudes. Ärevuse kaasumisel kulgeb depressioon raskemalt. Lisaks võib depressiooni korral esineda kehalisi kaebusi nagu nt. peavalud, seljavalud, kõhukinnisus, lihaspinged. Peaaegu pooled patsiendid tunnevad sümptomeid tugevamatena hommikupoole ja sümptomite leevenemist õhtuks. Umbes kaks kolmandikku depressiooniga patsientidest mõtlevad enesetapust ja 10-15% sooritavad enesetapu. 

Üldjuhul diagnoositakse depressiooni, kui kaebused on kestnud vähemalt kaks nädalat va. Juhtudel, kui tegemist on väga raskete sümptomite või üliägeda algusega. Sageli kiputakse arvama, et depressioon möödub ise, seda ei ole vajalik ravida. Depressioonist ei saa vaid oma tahtejõu abil üle, see ei ole inimese nõrkus, vaid haigus nagu iga teine ning vajab arsti sekkumist. 

Depressiooni tüübid

Depressioon on keerukas haigus ja sümptomid on igal inimesel erinevad ning selleks pole mitte üksnes halb enesetunne. Eelkõige tuleb mõista selle haiguse iseloomu, kuna see aitab vähendada hirmutunnet ja segadust. 

Kliiniline depressioon

Depressioon on emotsionaalne reaktsioon kaotusele ja pettumusele. Reaktsiooni võivad vallandada mitmesugused sündmused. 

Depressioon tekitab organismis sageli füüsilisi (füsioloogilisi) muutusi. Haigusena on depressioon kiire kuluga ning tekitab sageli inimestes segadust: "Ma ei saa aru, miks ma ennast nii halvasti tunnen... Kõik on ju korras..." Psüühiliste sümptomitega kaasnevad füüsilised sümptomid, mida põhjustab keemiline väärtalitlus närvi- ja hormonaalsüsteemis. 

Sesoonse depressiooni kutsub esile päikesevalguse vähenemine. Päikesevalguse mõjul toimuvad hüpofüüsis muutused, mis muudavad mõnel inimesel aju keemilist tasakaalu, nii et neid tabab päikesevalguse vähenedes ränk bioloogiline depressioon. Sügismasenduse vähendamiseks on hakatud määrama valgusravi: patsient istub talvisel ajal iga päev 1-2 tundi eredas valguses. Lisaks soovitatakse sügismasenduse all vaevlejatel iga päev vähemalt tund aega õues olla. Ka uuem farmakoteraapia sisaldab spetsiaalseid vahendeid sesoonse depressiooni raviks. 

Segatüüpi depressiooni vallandab mingi kindel sündmus, kuid sel juhul ilmnevad inimesel nii emotsionaalsed kui ka füüsilised sümptomid. Düstüümia on pidevalt kergelt alanenud meeleolu, mis ei vasta kerge depressiooni kirjeldusele. 

Noorte depressioon

Paljud inimesed arvavad, et noorukiiga on helge ja muredevaba aeg inimese elus. Tegelikult tuleb noorel inimesel toime tulle mitmekordse koormusega: 

● Kasvamisega ja organismi küpsemisega,

● Iseseisvumisega,

● Oma tee leidmisega elus,

● Isiklike suhetega,

● Väsitava ja stressirohke koolieluga,

● Vanemate esitatud nõudmistega.

Selleks vajalikud oskused ja kogemused tal aga puuduvad. 

Katsumused, mis võivad noort tabada:

● Rahulolematus oma välimusega,

● Armusuhte purunemine,

● Pettumine sõbras,

● Negatiivne seksuaalne kogemus, varane rasedus,

● Pinged perekonnas,

● Pidev kritiseerimine vanemate ja õpetajate poolt,

● Võimetus toime tulla esitavate nõudmistega,

● Rahapuudus,

● Soov olla üliedukas,

● Seksuaalne, füüsiline või emotsionaalne vägivald,

● Probleemid koolis,

● Lähedase inimese kaotus,

● Mure oma tuleviku pärast. 

Tuleb ette, et pinged, mida noor peab taluma, on tema jaoks üle jõu käivad ning meeleolu langusest kasvab välja depressioon.

Noorukil diagnoositakse depressiooni, kui tal esineb kahe nädala jooksul iga päev suurema osa ajast terve rida sümptomeid. Suhteliselt lühiajalist meeleolulangust nimetatakse depressiivseks episoodiks.

Missugused on depressiooni üldised tunnused noorukil? 

Äkilised meeleolu ja käitumise muutused. Varem sõnakuulelik nooruk on äkki muutunud vaenulikuks. Mässuline käitumine ja isegi kodunt ärajooksmine on depressioonis nooruki puhul tavaline.

● Huvi kadumine peaaegu kõigi tegevuste vastu. On ebatavaliselt passiivne, kaotab huvi endiste hobide vastu.

● Teistest eraldumine. Nooruk eemaldub sõpradest või vastupidi, kuna tema käitumises ja hoiakutes on ebameeldivad muutused.

● Muutused toitumisharjumustes. Depressiooniga on tihti kaasnevad anoreksia, buliimia ja taltsutamatu liigsöömine.

● Unehäired. Magab kas liiga vähe või liiga palju. Või on kujunenud häiritud magamisharjumused, öö ja päev vahetuses.

● Probleemid koolis. Nooruk on probleemne õpetajate ja kaasõpilastega, tema õppeedukus langeb ja võib keelduda kooli minemast.

● Ohtlik või ennasthävitav käitumine. Võib juhtuda, et noorel pole enam eluisu, selle sümptomiks võib olla ka enesevigastamine.

● Väärtusetustunne või kohatu süütunne. Muutub äärmiselt enesekriitiliseks, tundes end täieliku hädavaresena, kuigi tegelik olukord võib olla vastupidine.

● Psühhosomaatilised vaevused: ilma füüsilise põhjuseta pea -, hamba- ja seljavalud.

● Korduvad surma – või enesetapumõtted.

Kokkuvõtteks võib öelda, et noore inimese tervis oleneb sellest väga, kuidas inimene ise seda hoida oskab. Depressiooni võib tekitada ka see, kui sa tihti tülitsed oma ema – isa või lihtsalt sõpradega. Samuti võib depressiooni tekitada mõne lähedase kaotus, ka vanemate lahutus. Kõige lihtsam nendest asjadest ülesaamiseks on see, kui võtad vastu oma sugulaste ja sõprade toetuse. Koos on alati kergem kõigest raskest üle saada ja , mõista, et elu läheb edasi. Depressiooni sattumine on väga lihtne, sellest välja tulemine palju raskem.

Naiste depressioon

Depressiooni esinemine naistel on kaks korda suurem kui meestel. Aga arvatakse, et vaid 1/3 depressiooniga naistest on saanud õige diagnoosi.

Naised on stressfaktoritele ja ümbruskonna muutustele tundlikumad kui mehed. Naiste depressioon on erinevatel ajaetappidel. Vastus peitub bioloogiliste ja geneetiliste tegurite kombinatsioonis, millele aitavad kaasa menstruatsiooni, sünnituse ja menopausiga seonduvad hormonaalsed muutused. Sellele lisandub töö, perekondlike kohustuste ja sotsiaalsete rollidega kaasnev stress.

Naiste suuremat depressiooniriski seletatakse aju ehituslike ja funktsionaalsete erinevustega, samuti sooliste erinevustega pärilikkuse ja soojätkamisega seotud tegurite osas. Naised võivad kergemini sattuda seksuaalse väärkohtlemise ning vägivalla ohvriks, mis põhjustab stressi ja depressiooni.

Meeste ja naiste depressiooni sümptomid võivad olla samad, kuid nad tajuvad neid erinevalt. Naised panevad tähele, et on väsinud, võivad kannatada madala enesehinnangu, abituse ja lootusetuse all ning neil on raske teha otsuseid. 

Depressioonile võib viidata:

● jätkuv kurbus, ängistus,

● varajane ärkamine või keskpäevani magamine,

● kaalukaotus koos isupuudusega või kasvanud isu ning kaalus juurde võtmine,

● rahutus, ärrituvus,

● ravile allumatud füüsilised sümptomid,

● enesetapu või surmamõtted.

Naised on oma meeleolu suhtes avatumad ja pöörduvad rohkem arstide poole. Seoses sellega saavad naised meestest suurema tõenäosusega depressiooni ravi, kuna neil diagnoositakse probleem sagedamini. 

Meeste depressioon

Meeste puhul on depressiooni raskem avastada kui naistel. See on tingitud laialt levinud valearusaamast, et muredest rääkimine ja nendega ise mitte toime tulemine näitab inimese nõrkust. Teisalt avaldub depressioon meestel agressiivse käitumise või alkoholi liigtarvitamisena. Alkohol pole ainus vahend, millega mehed püüavad depressiooni maskeerida. Leitakse mitmeid võimalusi nagu üleliigne sportimine ja töötamine, hasartmängud ja ekstreemsport võib viidata depressioonile. Meeste depressiooni sümptomid võivad olla eksitavad kuna sellega ei kaasne nutmine ega kurbus, küll aga esineb neil peavalu ja impotentsust.

Depressiooni tunnused meestel:

● Stressi taluvuse langus,

● Ärritatavuse tõus,

● Kalduvus kaotada enesekontroll,

● Agressiivne või vägivaldne käitumine,

● Alkoholi kuritarvitamine ja sõltuvus,

● Otsustusvõimetuse tekkimine,

● Läbipõlemissündroom,

● Ülemäärasele füüsilisele aktiivsusele sundimine.

Paljud mehed pöörduvad arsti poole partneri survel ning mõnigi kord jookseb suhe depressiooni pärast karile. Depressiooni ravimata jätmine võib olla ohtlik ning koguni surmav. Depressiooni all kannatavad mehed sooritavad enesetappe sagedamini kui masenduse all kannatavad naised, kuigi viimased juhivad enesetapukatsete poolest. Meeste depressioon on seotud ka südameprobleemidega. Depressiooni all kannatavad mehed kannatavad teistest meestest kaks korda rohkem südame – veresoonkonna haiguste all.

Tuleb mõista, et depressioon pole häbiasi. Kui mehed saavad õigel ajal depressiooni ravi, on tulemused sama head kui naiste puhul.

Depressioon eakatel

Kuigi depressioon võib esineda igas eas, suureneb selle esinemissagedus oluliselt vanemaealistel.

Depressiooni vanemas eas tingivad:

● organismi ealised muutused,

● kehalistest haigustest tingitud tervise halvenemine,

● teatud ravimite pikaajaline tarvitamine (uinutid, rahustid),

● psühholoogilised läbielamised(elukaaslase surm, elukoha muutus),

● sotsiaalsed probleemid (madal sissetulek, tutvusringkonna vähenemine, raskendatud liikumise tõttu vähenenud suhtlemine).

Vanematel inimestel peetakse depressiooni sageli ekslikult “möödapääsmatuks” nähtuseks. Lepitakse teadmisega, et depressioon on vananemise ja psühholoogiliste läbielamistega kaasnev paratamatu probleem, mida ei saa ravida.

Tegelikult on depressiooni ravimid vanuritel sama efektiivsed kui noorematel inimestel. Seega on depression hästi ravitav ka vanemas eas.

Depressiooni raviga parandame oluliselt vanemate inimeste elukvaliteeti.

Depressiooni sagedamini põhjustavad haigused on:

● insult,

● südamelihase infarkt (eriti meestel),

● kilpnäärme vaegtalitus ja ületalitus,

● Parkinsonitõbi,

● dementsus.

Deperssioon halvendab oluliselt eaka inimese füüsilist tervist, see tähendab, et see halvendab põhihaiguse kulgu.

Osadel vanuritel võib depression avalduda peamiselt kehaliste häiretena, mistõttu patsiendid arvavad sageli, et tegemist on mingi raske kehalise haigusega, millele arstid põhjendust ei leia (kehtib ka noorematel inimestel). Antidepressiivse ravi kasutusele võtmisel kõik sümptomid kaovad ja inimese elukvaliteet paraneb tunduvalt.

Raskem on ravida neid patsiente, kes kergekäeliselt on hakanud kasutama nn. rahusteid (Tazepam, Xanax, Seduxen, Nitrazepam, Laubeel jne). Nendel patsientidel on tekkinud sõltuvus ja antidepressantidega ravi jääb tihti ebapiisavaks. Nad ei saa elada ilma “rahustiteta”. Süüdi on siin ka vahest arstid, kes kergekäeliselt neid ravimeid välja kirjutavad, selgitamata nende pikaajalise kasutuse halbu külgi. Kümmekond aastat tagasi puudusid Eestis antidepressandid raviarsenalist ja arstidel polnudki teisi võimalusi ärevuse ja depressiooni ravimisel.

Depressiooni ravi

Depressiooni õigeaegne diagnoosimine ja ravimine on väga oluline tervise seisukohalt. Kui depressiooni mitte ravida võib see korduma hakata. Ravi katkestamine enne kolme kuud toob peaaegu alati kaasa depressiooni sümptomite taastekke. Kui depressioon hakkab korduma, on tavaliselt iga järgmine haigestumine eelmisest raskem. Depressioon või halvendada ka samal ajal esinevate teiste haiguste kulgu ja nende paranemist. Haigusest paranemist raskendavad alkoholi ja teiste mõnuainete kuritarvitamine, kaasuvad ärevuse sümptomid, rohkem kui ühe eelneva depressiooni esinemine. Meestel esineb haiguse kroonilist kulgu sagedamini.

Depressiooniravi jaguneb põhiliselt kaheks:

● psühhoteraapia ja

● farmakoloogiline ravi (antidepressandid) 

Enamasti soovitakse kahe ravi kombineerimist. Psühhoteraapia aitab mõista oma probleeme ja nendega paremini toime tulla. Farmakoteraapia (näiteks Prozac, Cipramil) aitab parandada meeleolu, mõned preparaadid omavad tugevat käitumist ja meeleolu mõjutavat toimet. Oluline on sobiva ravimi valik, kusjuures peab arvestama ka üleannustamise riskiga – eriti suitsiidiriskiga patsiendi korral. Kaasaegsete preparaatide eelisteks on väiksem kõrvaltoimete võimalus, nad on reeglina hästi talutavad ja piisavalt ohutud ka suurtes annustes.

Ravi käigus püütakse vähendada ka inimese probleemide hulka ja raskust, sest need mõjutavad negatiivselt depressioonist paranemist. Selleks kasutatakse lisaks ravimitele erinevaid psühhoteraapiaid. Paranemisele aitavad alati kaasa tugevad lähisuhted.

Antidepressandid parandavad enamikke depressiooni sümptomeid, suurendades vaba serotoniini, noradrenaliini, dopamiini hulka ajus, vastavalt spetsiifilisele toimemehhanismile. Lisaks ravile peaks inimene tegema ümberkorraldusi oma elus, püüdma võimalusel muuta elukorraldust ning lahendada probleeme, et tulevikus ära hoida depressiooni kordumist. Antidepressantide abil on inimesel võimalik sellega oluliselt kergemini hakkama saada.

Depressiooni raviks kasutatavate ravimite areng on viimastel aastatel olnud väga kiire. 1960-ndatel aastatel depressiooni raviks kasutusele võetud tritsüklilised antidepressandid on siiani efektiivsed ravimid, kuid põhjustavad palju soovimatuid kõrvaltoimeid. Uuemate antidepressantide kasutusele võtmine andis arstidele võimaluse ravida depressiooni sama efektiivselt, kuid palju ohutumalt. Kõige enam on kasutusel selektiivselt serotoniinisüsteemi mõjutavaid antidepressantefluoksetiin, paroksetiin, sertraliin, tsitalopraam, fluvoksamiin, estsitalopraam.

Millise toimega antidepressant valida, otsustab arst lähtudes patsiendi kaebustest, haiguse eripärast ning raskusest. Depressiooni ravi peab kestma vähemal kuus kuud peale haiguse sümptomite kadumist. 

Patsiendi informeeritus ja teadlikkus oma haigusest ja selle ravietappidest aitab ka oluliselt kaasa psüühilisest haigusest paranemisele. On oluline, et haige lähedased mõistaksid – depressioon on tõsine haigus ja täielik paranemine võib kesta mitu kuud. Depressiooni vältimiseks ja ravis on väga tähtsal kohal optimistlik eluhoiak ja positiivne mõtteviis.

Depressioon ei ole ainult nende inimeste probleem, kes on materiaalselt raskemas olukorras. Võib-olla on enamgi depressioonist murtud materiaalselt paremini kindlustatud inimesed, kõrgemal ametipostil töötajad, poliitikud, samuti madalama valulävega inimesed ja need, kellel on suuremad nõudmised enese ja teiste suhtes. Esmaabi meeleolu langusel, kui mure hakkab murdma, on rääkimine sellest.

Karmen Tall

Kriisipsühholoogia 2012

Depressioon on levinud meeleoluhäire, seda esineb umbes 15%-l rahvastikust. Naistel esineb depressiooni kaks korda sagedamini. Selle põhjuseks arvatakse hormonaalset erinevust, sünnituste mõju naise organismile, naiste ja meeste erinevaid igapäevaelu stressoreid. Depressiooni esineb igas vanuses inimestel.

Vahel kasutatakse depressiooni mõistet ka meeleolu hetkelise, kerge alanemise kohta, seda tuleks aga vältida. Depressioonist on saanud juba moesõna, mida sageli kasutatakse, teadmata selle tegelikkku tähendust. Hetkeline meeleolu alanemine kuulub argiellu nagu kurbus, hirm, ahastus, ja muud emotsionaalsed või afektiivsed seisundid, millega inimene reageerib kaotusele või pettumusele.

Depressioon kui haigus on tavaliselt hiiliva algusega. Masendumine võib olla hetkeline ehk depressiivne afekt, meeleolu, mis kestab päevi, ja kliiniline depressioon, mis kestab mitu kuud. Püsivad häired tekitavad tegevusvõimetust, halvendavad meie elukvaliteeti ning hakkavad segama meid tegemast igapäevaseid toimetusi. See ei esine vaid mingil kindlal eluetapil, seda võib esineda nii lapsel kui täiskasvanul, mehel, naisel, noorukil.

Eestlased on maailma üks kõige enam masenduses olevaid rahvaid, seda näitab meile enesetappude hulk elanike arvu kohta. Depressioon ja enesetappude arv on omavahel seotud. Iga teine naine ja iga neljas mees võib elu jooksul läbi põdeda tõsise depressiooni perioodi, mis nõuab professionaalset ravi. Depressioonis inimene on ka teistele haigustele vastuvõtlikum. Eriti tõsine on asi siis, kui inimene põeb lisaks depressioonile ka teisi haigusi.

Lisaks halvab depressioon inimest sotsiaalses mõttes. Sageli ei mõista ka lähedased depressiooni all kannatava inimese probleeme ja haigus halvendab lähisuhteid veelgi. Kõige selle tagajärjel satub inimene nõiaringi, millest on üha raskem välja rabeleda. Seda kinnitab ka Eesti meeste keskmine eluiga, mis on Euroopa riikides üks madalamaid. Paljudel on depressioon krooniline haigus, mis muudab lihtsamadki igapäevased toimingud ületamatuks takistuseks.

Depressioon jääb sageli avastamata. Pea iga teine patsient, kes depressioonikaebusega arsti poole pöördub, saadetakse sageli tagasi koju vale diagnoosiga. Depressiooni õigeaegne diagnoosimine ja ravimine on äärmiselt oluline tervise seisukohalt.

Sümptomid

Depressioon on tuhande näoga haigus,  millel puudub üks ja kindel sümptom, et haigust ära tunda. Peamine depressiooni märk on meeleolu langus, kuid sageli väljendub haigus ka kehaliste vaevuste kaudu. Inimesed, kellel esinevad depressiivsed psüühikahäired, on vastuvõtlikumad mitmesugustele töö – ja elukeskkonna stressiteguritele ning nende toimetulekumehhanismid on nõrgenenud.

Depressiooni iseloomustab eelkõige huvideringi kitsenemine, alanenud meeleolu, elurõõmu kadumine ning energia vähenemine. Nendega kaasneb sageli kiire väsimine (isegi pärast väikest pingutust) ja vähenenud aktiivsus. Lisaks nendele esinevad sageli nn "lisasümptomid": 

● tähelepanu ja keskendumisvõime alanemine

● enesehinnangu alanemine

● süü- ja väärtusetusetunne

● pessimism tuleviku suhtes

● unehäired

● söömishäired

● enesevigastus- või suitsiidimõtted või -teod

● lühimälu häired 

Depressiooniga kaasnevate neurohormonaalsete muutuste tõttu alaneb immuunsüsteemi vastupanuvõime haigustele. Eristatakse depressiooni somaatilisi (kehalisi) ja psüühilisi sümptomeid: 

Depressiooni kehalised sümptomid:

Unehäired

● Söögiisu muutus, söömishäired

● Energia kadumine

● Võimetus tunda rõõmu (anhedoonia) 

Depressiooni psüühilised sümptomid:

Kurvameelsus ja meeleheide, ärrituvus

● Madal enesehinnang

● Huvideringi ahenemine

● Suhtlusprobleemid

● Süütunne

● Negatiivne mõtlemine

● Enesetapumõtted 

Depressiooni põhjused

Umbes 5% täiskasvanuist kannatab sügava masenduse all, 10–15%-l on kerge depressioon. Kogu elanikkonnas vaevab depressioon iga viiendat inimest, ravi saab neist vaid iga kolmas; iga viieteistkümnes vajab haiglaravi. Naiste haigestumus on suurem kui meestel. Eestis on depressioon spetsialistide hinnangul aladiagnoositud - inimestel puudub teadlikkus haiguse tõsidusest ning paljud usuvad, et suudavad ise haigusega toime tulla. Samas puudub paljudel meditsiiniline kindlustus, asutakse kaugel kvalifitseeritud arstiabist ja sageli on häbitunne see, mis takistab abi otsimast.

Depressioon mõjutab kõiki igapäevaelu valdkondi. Kõige sagedamini energiataset, und, toitumist ja seksuaalelu. Kui inimene kannatab kaua stressi käes, siis tekib organismis mõnede keemiliste ainete puudus.

Depressioon võib inimese pikaks ajaks tasakaalust välja viia. See võib tekkida reaktsioonina:

● Rasketele läbielamistele elus (lähedase surm, töökoha kaotus);

● Pikaajalisele stresssituatsioonile (raske haigus, püsiv konflikt);

● Oodatus või ootamatule negatiivsele kogemusele. 

PÄRILIKKUS

Üheks riskiteguriks on pärilikkus. Haiguse võivad vallandada järsud muutused, nagu elukoha vahetus ja sotsiaalse kindlustatuse puudumine, samuti pikaaegne haigus. On leitud, et depressiooni haigestumine on tõenäolisem, kui suguvõsas on esinenud depressioon, enesetapud, söömishäired või alkoholism.

Depressioonile on vastuvõtlikumad paindumatud, raskeloomulised inimesed. Meeleoluhäired on seotud teatud normaalse isiksuse joontega ning patoloogiliste joontega (isiksusehäired).

Psühhosotsiaalsed tegurid

Minapsühholoog Heinz Kohut rõhutab isiksushäiretega seotud haavatavust. Depressiooni taustal on sageli turvalise täiskasvanuta kasvanud laps, kel pole olnud võimalust saada positiivset tagasisidet enesest ega ka ümbritsevast maailmast. Järsud elumuutused nagu töötus, haigused, üksindus ja sotsiaalse toetuse puudumine

Karmen Tall

Kriisipsühholoogia 2012

 

Image result for küünal pildid

 

 

Pühavaimu koguduse majas, aadressil Pühavaimu 4 Tallinnas,  alustab 23. aprillil tegevust leinagrupp.

Grupiga kutsutakse liituma täiskasvanud inimesi, kes on lähedase kaotanud viimase kahe aasta jooksul.

Lähedase surmaga kaasneva leina mõju on mitmekihiline. Kaotus toob kaasa muudatused leinaja igapäevaelus ja mõjutab tema võimet tajuda ümbritsevat maailma. Lein on alati isiklik ning nõuab enesega tegelemist.

Paraku põgenetakse valu eest sageli argistesse askeldustesse. Läbi töötamata ja välja rääkimata kaotus jääb leinaja saatjaks pikaks ajaks. Alla surutuna on leina mõju toimetulekule ja tervisele veel pikaajalisem.

Leinagrupi eesmärk on toetada inimest leinaga toimetulekul, võimaldada oma kaotuse jagamist ning aidata leida uusi võimalusi tulevikuks.

Grupis osalemine on tasuta. Grupis osalemiseks on vaja eelnevalt registreerida. Osalemiseks ei pea olema kiriku liige.

Kokkusaamised on viiel korral alates 23.aprillist, igal teisel pühapäeval algusega kell 18. Grupi viimane kohtumine toimub 18. juunil 2017.

Grupi tööd juhivad hingehoidjad Kreet Aun ja Vaike Pungas.

Soovijad saavad täiendavat infot, registreerides end selle vormi kaudu:
http://bit.ly/leinagrupp

Karmel Tall
Tartu Ülikooli elukestva õppe keskus

Mõtisklus 1

Väide: Leinavalu läheb seda kiiremini mööda, mida tõhusamalt sa suudad valu ignoreerida.
 

Vilve Kalda

Director Meedia

Viimasel ajal olen palju lugenud kaastundeavaldusi. Olen kuulnud inimesi arutavat, kuidas lähedase kaotanud tuttavaga käituda ja mida järelhüüdesse kirjutada, et see ei mõjuks tühjana. Kõik see pani mind veelkord tõdema, et surmast oleks vaja rääkida ka organisatsiooni ja juhtimise seisukohalt. Inimesed tunnevad ennast surmaga seotud olukordades abituna ja samas soovivad alati väga hästi käituda.

See artikkel võiks aidata teadvustada leinamise väärtust, hoolida lähedase kaotanud inimesest ja õppida aktsepteerima. Leppimine on tulnud siis kui sa enam ei küsi, “Miks juhtub see minuga?”

Surma teadvustamine tähendab elust arusaamist. Öeldakse, et surm on elu loomulik osa. Ometi ei taha me surmast rääkida ega sellest kirjutada. Oleme peaaegu unustanud esivanemate matmiskombed ja leinamise tavad. Paljud meist usuvad, et surmast rääkides või seda nimetades kutsume ta endale kaela. Tunneme surma ees kas hirmu ja eitame teda, arvates, et surm on kadu ja häving või siis suhtume sellesse rõõmsa kergusega, uskudes, et küll me temaga hakkama saame, kui aeg käes.

Kui me usume, et hooliv organisatsioon toimib edukamalt, siis peame paratamatult rääkima käitumisest ja tunnetest seoses surmaga. Lähemad meeskonnaliikmed-kolleegid, vahetu juht ja tõenäoliselt ka personalijuht puutuvad leinajaga kokku kõige rohkem. Eelkõige neil on mõistlik teada ja aru saada, kuidas leinajaga käituda.

Surm on meie empaatiavõime ja taluvuse proovikivi, surma teadvustamine meie isiklikus arengus vajalik osa.

Leinamine on väärtuslik. Lein on möödapääsmatu, kui oleme lähedase kaotanud. Teadjad ütlevad, et leinama peaks ka siis, kui oleme kaotanud midagi, mis oli meile tähtis. Mahasurutud või ärahoitud lein, lõpuni väljaelamata kaotuseelamused võivad viia tuimuseni elu suhtes. Sellisel juhul tundub maailma tühine ja elamine mõttetu. Ei ole probleeme, kuid pole ka elamise rõõmu.

Dr. Verena Kast, Zürichi Ülikooli ja Zürichi Jungi Instituudi õppejõud ja psühhoterapeut, on surmateemaga tegelenud aastaid. Analüüsides oma patsientide käitumist, peab ta leinamises tähtsaks või teadvustamist väärivaks järgmisi momente:

Armastatud inimese surm vapustab meie senist enese- ja maailmamõistmist, seega on meie jaoks katastroofilise tähendusega.
Lein saab inimese igal juhul kätte, halvemal juhul psühhosomaatiliste vaevuste ja depressiooni kaudu.
Armastatud inimese surm on ülim surmaelamus, elu piirsituatsioon ja nõuab lõpuni leinamist.
Armastuse ja surma konflikt on igavene ja paratamatu.
Kõik tunded seoses leinamisega on lubatud ja normaalsed.
Lein nõuab leinajalt muutumist. Lein võib anda leinajale väga tugeva tõuke eneseteostuseks.
Surmakogemuse läbielamine näitab meie surelikkust ja paneb meid elama “hüvastijätvalt”.
Läbi leinamise, valu talumise ja enda ava(sta)mise suudame eluga paremini edasi minna.
Võim ja hüvastijätuvalmidus ei sobi kokku. Võim on väljas kinnihoidmise ja saama peal. Surm meenutab seda, et elu on mööduv. Järelikult pole võimul mõtet.

Leinamine on kriitilise olukorra lahendamine. Levinumad müüdid leinamise kohta on minu arvates järgmised:

Leinavad nõrgad ja liialt tundlikud inimesed.
Leinast suudavad hoiduda sõltumatud ja iseteadlikud inimesed.
Tugev inimene saab leinast kiiresti jagu.
Kui inimene ei nuta, siis ta ei leina.
Kõik inimesed leinavad ühtemoodi.
Leinamisel on kindel pikkus.
Mälestuste tõrjumine aitab kaasa unustamisele.
Ma ei tohi kurvastada, sest lahkunule see ei meeldiks.
Leinamise lõpetamine tähendab lahkunu unustamist.

Leinamise etapid. Leinamine on individuaalne protsess. Kuigi ta läbib sarnaseid tunnete seisundeid, on tema pikkus ja temas hakkamasaamine erinevad. Leinamise etapid on tinglikud ja ühest teise kalduvad. Dr.Kast nimetab järgmisi leinamise faase:

1. Mitte tunnistada tahtmine.

Äkilise surma puhul kestab see faas kauem. Leinaja emotsionaalne seisund selles etapis on tundetu ja tardunud. Abistajad peaksid olema leinajale käepärast, samas oskama hoida distantsi. Parim, mida saavad lähedased selles olukorras teha, on lubada leinajal olla nii nagu ta tahab. Üks käepärasemaid leinaja käitumisi võib olla põgenemine toimekusse.

2. Emotsioonide puhkemine.

Põhilisteks emotsioonideks on viha, raev, hirm, meeleheide, rõõm. Abistaja peaks mitte neid emotsioone maha suruma ega neid kõrvale juhtima. Tema ülesanne on olla leinaja kõrval, kuulata teda ja hakkama saada leinaja tunnetekaosega. Vihal on tähtis roll. Viha abil saab leinaja olla tugevam. Viha ja süüdlase leidmine toovad leinajale ajutist kergendust. Viha võib esmalt areneda kahte suunda:

a) viha nende inimeste vastu, kes justkui oleksid midagi tegemata jätnud ja selle läbi surma põhjustanud (tihti arstid ja hoolduspersonal)

b) viha lahkunu vastu, kes leinaja maailma üksi jättis

Selles leinamise etapis võivad esile kerkida leinaja enesesüüdistused. Lähedased peaksid professionaalset abi paluma, juhul kui leinaja enda süütunne muutub talle raskeks ja talumatuks.

Viha ja pahameel võivad tabada ka abistajat. See sünnib juhul, kui abistaja peaks olema mingites mineviku või oleviku küsimustes leinajast teistsugusel arvamusel. Teadjad väidavad, et leina kestvus ja leina “õnnestumine” sõltuvad olulisel määral sellest, millised olid lahkunu ja leinaja suhted. Lahendamata jäänud probleemid vaevavad leinajat ja pikendavad leina. Rõõm aga tekib tänulikkusest selle suhte olemasolu üle. Siin on ka surm võimetu – ta ei saa neid suhteid ja koosoldud aega olematuks teha.

3. Otsimine ja kahestumine.

Selles etapis püüab leinaja nii surma kõrvale tõrjuda kui ka võtta oma ellu kaasa osa lahkunust ja tema elustiilist. Leinajale on tähtis pidevalt jutustada oma lugusid selleks et oma tundeid alles hoida, samuti suhetes lahkunuga selgusele jõuda.

Leinaja vaatab minevikku ja tahab säilitada vanad harjumused, väga tähtsa kaotuse puhul ei tundu leinajale tema elu enam elamisväärne. Valdavad emotsioonid on masendus ja apaatia. Siin tekib leinajal surmapõlgus, seega on selles etapis leinaja suitsiidioht kõige suurem. Mida rohkem suudab leinaja väljendada oma tunnete segadust, leida ja üle rääkida koosoldud väärtusi, seda kiiremini suudab ta selle faasi läbida.

Mulle tundub, et selles etapis on abistajal kannatliku kuulaja roll. Abistaja ei tohi leinaja sarnaseid ja korduvaid arutelusid mõttetuks ega naeruväärseks pidada. Ka väga materialistliku maailmakäsitlusega leinaja võib pöörduda kõrgemate jõudude ja mediteerijate poole palvega lahkunuga mingil viisil kontakti saada. Mõte surmast tundub talle talumatu. Selles faasis toimub tihti sümbioos ehk leinaja ühtesulamine lahkunuga. Kui ühtekuuluvus on tugev, ei lasta endale ligi muid suhteid ega tundeid, mis võiksid üheksolemist tumestada. Sümbioos annab leinajale vajaliku enesekindluse määra.

4. Uue enese- ja maailmasuhte loomine.

Mida paremini leinaja kohaneb uue olukorra ja eluga, seda varem saab ta tagasi eneseusalduse. Selles etapis on leinaja kaotust tunnistanud ja asemele võivad astuda uued eluideaalid ja rõõmud. Abistaja võiks selles etapis aidata sõnastada saavutatud edusamme ja rõõmustada selle üle. Ka siin tuleb endiselt arvestada tagasilangustega.

Kui üldse selliseid termineid kasutada saab siis leinamine loetakse “edukaks” kui leinaja mõistab, et surm pole temalt mitte üksnes määratult ära võtnud, vaid talle ka palju andnud. Selle teadvustamine võib kaua aega võtta.

Lähedaste ja kolleegide roll on olla kannatlik ja tagasihoidlik. Kui soovime luua inimesekeskset organisatsiooni ja hoolida on vaja leinaprotsessist aru saada. Leinamisoskuseks ja kaotuse hüvitamiseks on vaja nii leinaja kui teda ümbritsevate inimeste valmisolekut tunnistada nii surma kui leina.

Me ei tohiks unustada, et surmakogemus ja leinamine on intiimne ja isiklik. Selleks et aidata, peame mõistma leinaja tundeid ja seisundit. Aidata saab ja tohib siis kui leinaja seda soovib. Peame oskama vaikida, kuulata ja distantsi hoida. Minu arvates on halb käitumine nn. agressiivne abistamine, abistamine iga hinna eest.

Konfidentsiaalsus, tagasihoidlikkus ja siirus on leinajaga suhtlemise märksõnad.
Igal aitamisel on piirid. Leinamist saab läbi teha ainult leinaja. Abistaja peab tunnetama, millal teda on vaja ja millal on vajalik distantsi hoida. Leinajaga samastunud abistaja peaks oma abistamissoovi tõsiselt läbi analüüsima.
Abistaja saab leinaja ära kuulata ja tema juures lihtsalt olla. Aitamine on ka leinaja jaoks kättesaadav olemine.
Leinaja tunnete kõikumine on loomulik. Tuleb välja kannatada kaootilised ja vastandlikud emotsioonid. Iseäranis tuleb jaksata välja kannatada viha.
Leinaja tagasilangemine erinevatesse leinamisetappidesse on loomulik.
Abistaja roll võib meeldida niivõrd et jäädakse ühte ja samasse käitumisse kinni. Abistaja peaks pidevalt tunnetama leinaja seisundi muutumist, muidu võib ta ise muutuda leinamise protsessis piduriks ja leinajale ebamugavaks.
Leinaja emotsioone ei maksa alla suruda ega kõrvale juhtida. Kõik tunded on loomulikud.
Surnust rääkimine on vajalik juhul kui leinaja seda soovib.
Leinaja viha ja pahameel võivad üle kanduda abistajale.
Lohutamine on mõttetu tegevus. Sõnadel puudub sellises olukorras tähendus juhul kui sellega ei kaasne siirus ja inimlikkus.

Emotsionaalne intelligentsus on kriitilise tähtsusega teise inimese mõistmisel. Surma ja leinamisega kaasnevad tunded ja emotsioonid on väga tugevad, mistõttu paneb see proovile kolleegide emotsionaalse intelligentsuse taseme, nende oskuse raskete tunnetega toime tulla. Mõned tüüpilised käitumise näited suhetes leinajaga:

Kirjeldatakse oma surmaelamusi ega kuulata leinajat.
Räägitakse liiga palju.
Leinajaga püütakse olla lõbus lootuses, et see aitab tema mõtteid kõrvale juhtida.
Leinaja tundeid ei suudeta või ei taheta taluda, mistõttu on lihtsam temast mitte välja teha, teda vältida.
Leinajaga tegeldakse vahetpidamata.
Leinajaga suheldakse kui haigega.
Leinajat haletsetakse igal sammul.

Leinamise julgus mõõdab organisatsioonikultuuri taset. Inimene julgeb kurb olla selles meeskonnas, kus ta tunneb ennast kindlalt ja turvaliselt. Toetavat organisatsioonikultuuri iseloomustavad järgmised märksõnad: siirus, soojus, kuulamisoskus, tunnete talumine, tunnete lubatavus, loovus, muutustele orienteeritus. Julgus leinata ja tohtida tunda erinevaid tundeid näitab organisatsiooni küpsuse taset ja organisatsiooni “tervislikku” seisundit. Tähendab ju leinamine tundliku ja väga isikliku informatsiooni teisele usaldamist, leinaja tahet ja võimalust olla nõrk.

Tänapäeva organisatsioonid on harva monokultuursed. Organisatsioonikultuurist rääkides peame teadma ja aktsepteerima teiste rahvaste surmatavasid ja -traditsioone. Need võivad olla teistsugused.

Kui organisatsioon oskab inimest raskel hetkel hoida ja temast hoolib, kasvab motiveerituse ja pühendumise tase määratult.

Kasutatud kirjandus:

D.Goleman, Emotsionaalne intelligentsus

S.Rinpoche, Tiibeti raamat elust ja surmast

E. Tolle, Meelerahu hääl

T.Hickman, Surm

G.Aarma, Mida paljud ei tea. Müstika ja maagia

V.Kast, Lein

Vanasõnaraamat

Bo Yin Ra, Elu mõte