Jaan Tammsalu: üksindusest, vanadusest ja surmast

      15.01.2018 Postimees

Paljud üksildased tunnevad hirmu.

Surmahirm võib muutuda nii suureks, et inimene, kelle aeg siin on täis saanud ja kellele oleks parem, kui ta ei peaks siin enam vaevlema, piinlema, võiks sellest elust lahti lasta ja uinuda.

Paraku paljud ei julge lahti lasta, sest nendel on hirm tuleva ees.

Nii kummaline on see, et inimesed, kes eitavad Jumala ja sellega ka surmajärgse elu olemasolu, kardavad seda, mis tuleb siis, kui see elu siin lõppeb. Piibel ütleb selle kohta: «Mida silm pole näinud, mida kõrv pole kuulnud, mis inimmeelde pole tõusnud, selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad.»

Süütunne, taipamine, et on vähe armastatud ja hoolitud, tekitab paljudes lävelseisjates surmahirmu. Kirikul on sellelegi lahendus. See on piht, pattude andeksandmise kuulutus ja armulaud – laud, millelt pattudest lahtipäästetu võib vastu võtta Jumala armu.

Oi, millise rahuga on saanud minna paljud, kes on vaimuliku kutsunud enne siit äraminemist.

Taas tuleb meelde üks naine, kellest ihust oli vähk võtnud väga palju.

Kartsin ta juurde minna, sest tema väga väsinud abikaasa oli mulle kirjeldanud tema olukorda. Kui ta juurde jõudsin, võttis mind vastu lõpmata tänulik inimene, kes rääkis mulle väga palju sellest, kuidas on Jumal teda tema pikal eluteel hoidnud ja õnnistanud ja kui palju häid inimesi on olnud sellel teel tema ümber. Võttis vastu armukuulutuse ja armulaua.

Kui lahkusin, sirutasin ette oma käe ja soovisin talle vana Iiri õnnistussooviga: «Ja kuni me kohtume taas, hoidku sind Jumal oma peopesa kumeruses!» Oi, kui kaunis oli ta naeratus, kui ta mulle vastas: «Sellest on siis ikka kasu ka, et ma nii pisikeseks olen jäänud. Ma peaksin nüüd ilusti Jumala peopesa kumerusse ära mahtuma.» Mõni päev hiljem ta lahkus. Abikaasa ütles, et suure rahuga.

Lõpetan Jaak Jõerüüdi romaanist leitud vana küsimusega: «Mille peale sa loodad, kui sul ei ole Jumalat ja mida sa kardad, kui sul ta on?» Ilusa lootuse leidmist ja olgu meie ümber võimalikult vähe üksildasi!

Artikli autor Ruth Raielo töötab TÜ Kliinikumi lastehaiglas psühhoterapeudina. 
Artikkel on mõeldud mõtlemisaineks ja väikeseks abiks kõigile, kes lastega kokku puutuvad. 
Nende laste hulgas võib olla leinavaid või kriisis lapsi, kes teie abi ja tuge vajavad. 
Kui tahate rohkem teada ja osata, lugege Atle Dyregrovi raamatut “Lapse lein”.

Leina on raske kanda, sest seda tuleb teha üksinda.

Mida siiski saame teha leinas laste abistamiseks?

Oluline on mõista, et lapsed ei vaja kaitset reaalsuse eest, vaid abi reaalsusega kohanemiseks.

  • leevenda laste mahajäetusetunnet
  • leevenda abitustunnet
  • anna lapsele infot
  • tee laps osaliseks, ära jäta teda kõrvale
  • aita tal sõnades väljendada temas ja tema ümber toimuvat, piltlikult öeldes, anna talle sõnad
  • aita lapsel end väljendada ka mittesõnaliselt, tunnetes, tegudes
  • aita lapsel fantaasiate ja kujutlustega hakkama saada
  • aita last mäletada, meeles pidada, sest üks tema hirmudest võib olla ära unustada (nt. võib koostada raamatu lahkunu kohta)
  • aita lapsel luua uusi sidemeid ja suhteidleida lootust

 

Mõned nõuanded lapsevanematele:

  • oluline on avatud ja aus suhtlemine
  • vältige segadust - ärge valetage, ärge vältige tõde, püüdes nii last säästa. Laps võib sel moel veelgi enam haiget saada
  • aidake lapsel mõista
  • muutke tema kaotus tõeliseks
  • säilitage igapäevane rutiin, see aitab hoida korrapära surmajuhtumi läbi ebaturvaliseks muutunud maailmas
  • leevendage lapse hirme oma või vanemate võimaliku surma pärast
  • leevendage lapse süütundeid

Leinas last aidates rääkige palju, püüdke ka laps saada rääkima. Kui te ei oska vastata tema küsimusele, võibki talle öelda, et te ei tea. Lapsele tuleb anda aega töötlemaks surmajuhtumit ja kaotust. Vestlused olgu nii pikad kui laps tahab. Enne tuleks lapselt küsida, mida ta teab või arvab. Hea on selle juures vaadata perekonnaalbumit.

Lapsed, mida väiksemad, seda enam, väljendavad oma leina ka mängudes. Vanemaid võivad need hirmutada, kuid neid tuleb aktsepteerida, sest lapsed teevad mängides ja joonistades sama, mis täiskasvanud rääkides.

Võtke lapsed kaasa hauale või mälestuskivi juurde, kuid neid ei tohi selleks sundida.

Väga olulised on rituaalid, mis aitavad reaalsust omaks võtta ja raskusi üle elada. Ka pooleaastasel lapsel on õigus olla lähedase inimese matustel, sest 15-aastaselt on sellel tema jaoks sümboolne tähendus. Mõistagi peab laps selleks ettevalmistatud olema. Traditsioonid on vajalikud seetõttu, et nad võimaldavad leppida juhtunu kui reaalsusega, seega vähenevad fantaasiad. Traditsioonid soodustavad tunnete väljaelamist ja annavad lastele ja täikasvanutele sama kogemuse, mis loob suurema läheduse.

 

Kuidas peaks käituma õpetaja, kelle õpilane on kaotanud lähedase inimese?

  • Öeldakse,et surma “uks” tuleb avada ettevaatlikult, s.t. olge osavõtlik, ärge suruge end peale. Uurige välja, millised on õpilase soovid. Vältige järsku avalikustamist. Halvasti mõjub kui öeldakse “vaeseke” või “ma tean, mis tunne sul on”.
  • Mõned õpilased ei soovi, et juhtunust räägitakse. Sel juhul laske lapsel valida jutukaaslased ise. Vaadake, ehk saab mõni teine õpetaja aidata. Olge kannatlik, leidke õige ajahetk.
  • Ergutage sõprade toetust. Selgitage lastele tavalisi leinareaktsioone, lubage neil rääkida, kuidas nad saaksid toetada, andke nõu, kuidas nad saaksid aidata.
  • Planeerige olukorda koolis, püüdke sobitada lapsele õppekava, andke eksamiteks lisaaega. Lapsel võib kontsentratsiooniraskusi olla kuni 2 aastat, ärge unustage seda paari kuu pärast.

Leinavatele lastele toimuvad ka toetusgrupid, mille eesmärk on:

 

  • Julgustada lapsi väljendama oma tundeid ja mõtteid.
  • Võimalus kuulata ka teiste laste mõtteid ning tunda end samasugusena, normaalsena. Laps saab aru, et tema tunded, mõtted on normaalsed ebanormaalses olukorras.
  • Anda tuge ja lootust.

Päranduse lugemine

Pärandiga seoses liigub palju legende. Küll arvatakse, et pärandi sisu pole enne teada, kui selle vastu võtad. Teine teab

jälle rääkida, et kui inimene sureb võlgades, siis on ka pärijad automaatselt võlgades. Nii trööstitu see olukord siiski pole,

kirjutab Laenukool25.09.2017

 

See, kuhu läheb inimene pärast surma, on igaühe enda usu raames lahendada. Küsimusele, mis saab võlast pärast surma, on aga olemas kindel vastus. Tegelikult on võimalusi kadunukese võla haldamiseks mitu. Laenukool keskendub seekord sellele, kuidas peaksid toimima lähedase surma korral. Toome välja erinevad sammud, mida silmas pidada.

1. samm

 

Võta ühendust notari ja pangaga

Vahet ei ole, kas soovid pärandit vastu võtta või mitte, notariga pead nii või teisiti ühendust võtma. Notarite Koja kodulehel on kontaktid toodud asukohtade kaupa. Vali sealt endale sobiv ja kontakteeru temaga kindlasti kolme kuu jooksul.

Antud tähtaja möödudes loetakse sind automaatselt pärijaks ning asjaajamine võib osutuda seetõttu kulukamaks. Võimalik, et pead hakkama vastutama teemade eest, mille eest vastutada pole sul kunagi soovi olnudki. Parem on aegsasti tegutseda. Kui tead kindlalt, et lahkunu oli mõnele pangale võlgu, võta ka nendega kiiremas korras ühendust ning edasta neile surmatunnistus.

Kui sa aga ei tea, millises seisus rahaasjad lahkunust maha jäid, räägi notariga. Tema edastab erinevatesse asutustesse päringud ja teeb ülevaate pärijatest, varadest, kohustustest, kindlustustest ja muudest asjasse puudutavatesse dokumentidest. Võimalik, et lahkunul oli sõlmitud laenu- või mõni muu kindlustus, mis võlgniku surma korral katab ülejäänud laenu. Seni, kuni notar päringuid teeb, on lähedastel soovituslik tasuda laenu osamakseid edasi. Kindlasti käi ka ise lahkunu dokumendid läbi. Kõiki asju ei pruugi notar erinevatest registritest leida.

NB! Pärimismenetlusega kaasnevad erinevad riigilõivud ja notaritasud. Tee need endale kohe protsessi alguses selgeks vältimaks hilisemaid ebameeldivusi.

2. samm

Otsusta, kas võtad pärandi vastu

Pärijate ringi välja selgitamine on omaette protsess. Oletame, et see on läbitud ja nüüd küsitakse sinult, kas soovid pärandi vastu võtta. Selleks hetkeks peaks sul olema täielik ülevaade kadunu varadest ja kohustustest. Kui sa aga pole kindel, kui suurte võlgadega on ikkagi tegemist, saad taodelda pärandi inventuuri. Sellega kaasnevad muidugi täiendavad kulud ja inventuuri taotlus tuleb sisse anda kolme kuu jooksul võlgadest teada saamise hetkest.

Pärandi vastu võtmine pole kohustuslik. Kui sina otsustad loobuda, siis suundutakse järgmise pärija poole. Kui aga otsustad pärandi vastu võtta, siis järgmise sammuna pead korda ajama kõik kohustustega seotud dokumendid.

3. samm

Laenu tasumisega jätkamine

Siinkohal kordame veel igaks juhuks üle, et pärandit saad vastu võtta täies mahus. Kahjuks nii ei ole võimalik, et võtad vastu kinnisvara, auto ja muud meelepärased asjad, kuid võlad jätad kellelegi teisele. Seepärast tuleb pärandit vastu võttes hoolega läbi arvutada, kas võlad saad katta päranduseks saadud vara arvelt või pead omalt lisa panustama. Kord juba vastu võetud, pärandit enam tagasi anda ei saa. Sama kehtib ka loobumise kohta. Kui loobud, siis hiljem ümber mõelda ei saa.

Kui aga otsustasid pärandi koos võlgadega vastu võtta, siis soovitame laen enda nimele kirjutada. Sel viisil väldid hilisemaid segadusi erinevate riigiasutuste ja eraettevõtetega. Laenulepingu ümbervormistamiseks edasta finantsasutusele järgnevad andmed: nimi, telefoni number, e-mail, aadress, isikukood, arvelduskonto number ja uue lepingu allkirjastamise viis (digitaalselt või posti teel), isikut tõendava dokumendi koopia (pass või ID-kaart) ning võimalusel isiklik Eesti konto väljavõte viimase kuue kuu kohta. Viimane on vajalik sinu krediidivõimelisuse hindamiseks.

Kui sa aga laenu enda nimele ikkagi ei soovi kirjutada, siis jääb antud laen surnud isiku nimele kuni laenuperioodi lõpuni. Laenu osamakseid tuleb siiski tasuda igakuiselt vastavalt arvetele ja maksegraafikule.

Kuidas depressioon kulgeb?

Depressiooni korral on tekkinud muutused aju keemilises tasakaalus. Ajus on vähenenud serotoniini, noradrenaliini ja dopamiini hulk. Muutuste täpsed põhjused on teadmata, kuid soodustavateks teguriteks peetakse pärilikku ja omandatud bioloogilist kalduvust, isiksuseomadusi, vähest päikesevalgust, kroonilist alkoholi või uimastite tarbimist, erinevaid haigusi, mõningaid ravimeid, lapsepõlve üleelamisi, elumuutusi, pikaajalist ja pidevat stressi. Tavaliselt tekibki depressioon mitmete tegurite koosmõjul. 

Alanenud meeleolu, huvi ja elurõõmu kadumine ning energia vähenemine on depressiooni peamised kaebused. Depressioonis inimestel on raskusi igapäevaelu ülesannete täitmisega, õppimisele ja tööle keskendumisega, tal ei ole motivatsiooni algatada uusi tegevusi ning pidevalt vaevab väsimus. Inimene võib tunda end õnnetu, lootusetu ja väärtusetuna. Depressiooniga patsiendid suhtuvad negatiivselt endasse ja ümbritsevasse maailma, tulevik tundub lootusetu. Depressiivne meeleolu on oma olemuselt hoopis teistsugune kui tavaline kurbus või muretsemine. Seda kirjeldatakse kui piinavat emotsionaalset valu. 

Umbes 80% patsientidest on uneprobleemid. Sageli esineb depressiooni korral isupuudust ja kaalukaotust, kuid mõnikord võib tekkida hoopis isu tõus, kaalutõus ning suurenenud unevajadus. Ärevus on sageli kaasnev sümptom depressioonile ning väljendub pidevas pinges, hirmus, närvilisuses, isegi paanikahoogudes. Ärevuse kaasumisel kulgeb depressioon raskemalt. Lisaks võib depressiooni korral esineda kehalisi kaebusi nagu nt. peavalud, seljavalud, kõhukinnisus, lihaspinged. Peaaegu pooled patsiendid tunnevad sümptomeid tugevamatena hommikupoole ja sümptomite leevenemist õhtuks. Umbes kaks kolmandikku depressiooniga patsientidest mõtlevad enesetapust ja 10-15% sooritavad enesetapu. 

Üldjuhul diagnoositakse depressiooni, kui kaebused on kestnud vähemalt kaks nädalat va. Juhtudel, kui tegemist on väga raskete sümptomite või üliägeda algusega. Sageli kiputakse arvama, et depressioon möödub ise, seda ei ole vajalik ravida. Depressioonist ei saa vaid oma tahtejõu abil üle, see ei ole inimese nõrkus, vaid haigus nagu iga teine ning vajab arsti sekkumist. 

Depressiooni tüübid

Depressioon on keerukas haigus ja sümptomid on igal inimesel erinevad ning selleks pole mitte üksnes halb enesetunne. Eelkõige tuleb mõista selle haiguse iseloomu, kuna see aitab vähendada hirmutunnet ja segadust. 

Kliiniline depressioon

Depressioon on emotsionaalne reaktsioon kaotusele ja pettumusele. Reaktsiooni võivad vallandada mitmesugused sündmused. 

Depressioon tekitab organismis sageli füüsilisi (füsioloogilisi) muutusi. Haigusena on depressioon kiire kuluga ning tekitab sageli inimestes segadust: "Ma ei saa aru, miks ma ennast nii halvasti tunnen... Kõik on ju korras..." Psüühiliste sümptomitega kaasnevad füüsilised sümptomid, mida põhjustab keemiline väärtalitlus närvi- ja hormonaalsüsteemis. 

Sesoonse depressiooni kutsub esile päikesevalguse vähenemine. Päikesevalguse mõjul toimuvad hüpofüüsis muutused, mis muudavad mõnel inimesel aju keemilist tasakaalu, nii et neid tabab päikesevalguse vähenedes ränk bioloogiline depressioon. Sügismasenduse vähendamiseks on hakatud määrama valgusravi: patsient istub talvisel ajal iga päev 1-2 tundi eredas valguses. Lisaks soovitatakse sügismasenduse all vaevlejatel iga päev vähemalt tund aega õues olla. Ka uuem farmakoteraapia sisaldab spetsiaalseid vahendeid sesoonse depressiooni raviks. 

Segatüüpi depressiooni vallandab mingi kindel sündmus, kuid sel juhul ilmnevad inimesel nii emotsionaalsed kui ka füüsilised sümptomid. Düstüümia on pidevalt kergelt alanenud meeleolu, mis ei vasta kerge depressiooni kirjeldusele. 

Noorte depressioon

Paljud inimesed arvavad, et noorukiiga on helge ja muredevaba aeg inimese elus. Tegelikult tuleb noorel inimesel toime tulle mitmekordse koormusega: 

● Kasvamisega ja organismi küpsemisega,

● Iseseisvumisega,

● Oma tee leidmisega elus,

● Isiklike suhetega,

● Väsitava ja stressirohke koolieluga,

● Vanemate esitatud nõudmistega.

Selleks vajalikud oskused ja kogemused tal aga puuduvad. 

Katsumused, mis võivad noort tabada:

● Rahulolematus oma välimusega,

● Armusuhte purunemine,

● Pettumine sõbras,

● Negatiivne seksuaalne kogemus, varane rasedus,

● Pinged perekonnas,

● Pidev kritiseerimine vanemate ja õpetajate poolt,

● Võimetus toime tulla esitavate nõudmistega,

● Rahapuudus,

● Soov olla üliedukas,

● Seksuaalne, füüsiline või emotsionaalne vägivald,

● Probleemid koolis,

● Lähedase inimese kaotus,

● Mure oma tuleviku pärast. 

Tuleb ette, et pinged, mida noor peab taluma, on tema jaoks üle jõu käivad ning meeleolu langusest kasvab välja depressioon.

Noorukil diagnoositakse depressiooni, kui tal esineb kahe nädala jooksul iga päev suurema osa ajast terve rida sümptomeid. Suhteliselt lühiajalist meeleolulangust nimetatakse depressiivseks episoodiks.

Missugused on depressiooni üldised tunnused noorukil? 

Äkilised meeleolu ja käitumise muutused. Varem sõnakuulelik nooruk on äkki muutunud vaenulikuks. Mässuline käitumine ja isegi kodunt ärajooksmine on depressioonis nooruki puhul tavaline.

● Huvi kadumine peaaegu kõigi tegevuste vastu. On ebatavaliselt passiivne, kaotab huvi endiste hobide vastu.

● Teistest eraldumine. Nooruk eemaldub sõpradest või vastupidi, kuna tema käitumises ja hoiakutes on ebameeldivad muutused.

● Muutused toitumisharjumustes. Depressiooniga on tihti kaasnevad anoreksia, buliimia ja taltsutamatu liigsöömine.

● Unehäired. Magab kas liiga vähe või liiga palju. Või on kujunenud häiritud magamisharjumused, öö ja päev vahetuses.

● Probleemid koolis. Nooruk on probleemne õpetajate ja kaasõpilastega, tema õppeedukus langeb ja võib keelduda kooli minemast.

● Ohtlik või ennasthävitav käitumine. Võib juhtuda, et noorel pole enam eluisu, selle sümptomiks võib olla ka enesevigastamine.

● Väärtusetustunne või kohatu süütunne. Muutub äärmiselt enesekriitiliseks, tundes end täieliku hädavaresena, kuigi tegelik olukord võib olla vastupidine.

● Psühhosomaatilised vaevused: ilma füüsilise põhjuseta pea -, hamba- ja seljavalud.

● Korduvad surma – või enesetapumõtted.

Kokkuvõtteks võib öelda, et noore inimese tervis oleneb sellest väga, kuidas inimene ise seda hoida oskab. Depressiooni võib tekitada ka see, kui sa tihti tülitsed oma ema – isa või lihtsalt sõpradega. Samuti võib depressiooni tekitada mõne lähedase kaotus, ka vanemate lahutus. Kõige lihtsam nendest asjadest ülesaamiseks on see, kui võtad vastu oma sugulaste ja sõprade toetuse. Koos on alati kergem kõigest raskest üle saada ja , mõista, et elu läheb edasi. Depressiooni sattumine on väga lihtne, sellest välja tulemine palju raskem.

Naiste depressioon

Depressiooni esinemine naistel on kaks korda suurem kui meestel. Aga arvatakse, et vaid 1/3 depressiooniga naistest on saanud õige diagnoosi.

Naised on stressfaktoritele ja ümbruskonna muutustele tundlikumad kui mehed. Naiste depressioon on erinevatel ajaetappidel. Vastus peitub bioloogiliste ja geneetiliste tegurite kombinatsioonis, millele aitavad kaasa menstruatsiooni, sünnituse ja menopausiga seonduvad hormonaalsed muutused. Sellele lisandub töö, perekondlike kohustuste ja sotsiaalsete rollidega kaasnev stress.

Naiste suuremat depressiooniriski seletatakse aju ehituslike ja funktsionaalsete erinevustega, samuti sooliste erinevustega pärilikkuse ja soojätkamisega seotud tegurite osas. Naised võivad kergemini sattuda seksuaalse väärkohtlemise ning vägivalla ohvriks, mis põhjustab stressi ja depressiooni.

Meeste ja naiste depressiooni sümptomid võivad olla samad, kuid nad tajuvad neid erinevalt. Naised panevad tähele, et on väsinud, võivad kannatada madala enesehinnangu, abituse ja lootusetuse all ning neil on raske teha otsuseid. 

Depressioonile võib viidata:

● jätkuv kurbus, ängistus,

● varajane ärkamine või keskpäevani magamine,

● kaalukaotus koos isupuudusega või kasvanud isu ning kaalus juurde võtmine,

● rahutus, ärrituvus,

● ravile allumatud füüsilised sümptomid,

● enesetapu või surmamõtted.

Naised on oma meeleolu suhtes avatumad ja pöörduvad rohkem arstide poole. Seoses sellega saavad naised meestest suurema tõenäosusega depressiooni ravi, kuna neil diagnoositakse probleem sagedamini. 

Meeste depressioon

Meeste puhul on depressiooni raskem avastada kui naistel. See on tingitud laialt levinud valearusaamast, et muredest rääkimine ja nendega ise mitte toime tulemine näitab inimese nõrkust. Teisalt avaldub depressioon meestel agressiivse käitumise või alkoholi liigtarvitamisena. Alkohol pole ainus vahend, millega mehed püüavad depressiooni maskeerida. Leitakse mitmeid võimalusi nagu üleliigne sportimine ja töötamine, hasartmängud ja ekstreemsport võib viidata depressioonile. Meeste depressiooni sümptomid võivad olla eksitavad kuna sellega ei kaasne nutmine ega kurbus, küll aga esineb neil peavalu ja impotentsust.

Depressiooni tunnused meestel:

● Stressi taluvuse langus,

● Ärritatavuse tõus,

● Kalduvus kaotada enesekontroll,

● Agressiivne või vägivaldne käitumine,

● Alkoholi kuritarvitamine ja sõltuvus,

● Otsustusvõimetuse tekkimine,

● Läbipõlemissündroom,

● Ülemäärasele füüsilisele aktiivsusele sundimine.

Paljud mehed pöörduvad arsti poole partneri survel ning mõnigi kord jookseb suhe depressiooni pärast karile. Depressiooni ravimata jätmine võib olla ohtlik ning koguni surmav. Depressiooni all kannatavad mehed sooritavad enesetappe sagedamini kui masenduse all kannatavad naised, kuigi viimased juhivad enesetapukatsete poolest. Meeste depressioon on seotud ka südameprobleemidega. Depressiooni all kannatavad mehed kannatavad teistest meestest kaks korda rohkem südame – veresoonkonna haiguste all.

Tuleb mõista, et depressioon pole häbiasi. Kui mehed saavad õigel ajal depressiooni ravi, on tulemused sama head kui naiste puhul.

Depressioon eakatel

Kuigi depressioon võib esineda igas eas, suureneb selle esinemissagedus oluliselt vanemaealistel.

Depressiooni vanemas eas tingivad:

● organismi ealised muutused,

● kehalistest haigustest tingitud tervise halvenemine,

● teatud ravimite pikaajaline tarvitamine (uinutid, rahustid),

● psühholoogilised läbielamised(elukaaslase surm, elukoha muutus),

● sotsiaalsed probleemid (madal sissetulek, tutvusringkonna vähenemine, raskendatud liikumise tõttu vähenenud suhtlemine).

Vanematel inimestel peetakse depressiooni sageli ekslikult “möödapääsmatuks” nähtuseks. Lepitakse teadmisega, et depressioon on vananemise ja psühholoogiliste läbielamistega kaasnev paratamatu probleem, mida ei saa ravida.

Tegelikult on depressiooni ravimid vanuritel sama efektiivsed kui noorematel inimestel. Seega on depression hästi ravitav ka vanemas eas.

Depressiooni raviga parandame oluliselt vanemate inimeste elukvaliteeti.

Depressiooni sagedamini põhjustavad haigused on:

● insult,

● südamelihase infarkt (eriti meestel),

● kilpnäärme vaegtalitus ja ületalitus,

● Parkinsonitõbi,

● dementsus.

Deperssioon halvendab oluliselt eaka inimese füüsilist tervist, see tähendab, et see halvendab põhihaiguse kulgu.

Osadel vanuritel võib depression avalduda peamiselt kehaliste häiretena, mistõttu patsiendid arvavad sageli, et tegemist on mingi raske kehalise haigusega, millele arstid põhjendust ei leia (kehtib ka noorematel inimestel). Antidepressiivse ravi kasutusele võtmisel kõik sümptomid kaovad ja inimese elukvaliteet paraneb tunduvalt.

Raskem on ravida neid patsiente, kes kergekäeliselt on hakanud kasutama nn. rahusteid (Tazepam, Xanax, Seduxen, Nitrazepam, Laubeel jne). Nendel patsientidel on tekkinud sõltuvus ja antidepressantidega ravi jääb tihti ebapiisavaks. Nad ei saa elada ilma “rahustiteta”. Süüdi on siin ka vahest arstid, kes kergekäeliselt neid ravimeid välja kirjutavad, selgitamata nende pikaajalise kasutuse halbu külgi. Kümmekond aastat tagasi puudusid Eestis antidepressandid raviarsenalist ja arstidel polnudki teisi võimalusi ärevuse ja depressiooni ravimisel.

Depressiooni ravi

Depressiooni õigeaegne diagnoosimine ja ravimine on väga oluline tervise seisukohalt. Kui depressiooni mitte ravida võib see korduma hakata. Ravi katkestamine enne kolme kuud toob peaaegu alati kaasa depressiooni sümptomite taastekke. Kui depressioon hakkab korduma, on tavaliselt iga järgmine haigestumine eelmisest raskem. Depressioon või halvendada ka samal ajal esinevate teiste haiguste kulgu ja nende paranemist. Haigusest paranemist raskendavad alkoholi ja teiste mõnuainete kuritarvitamine, kaasuvad ärevuse sümptomid, rohkem kui ühe eelneva depressiooni esinemine. Meestel esineb haiguse kroonilist kulgu sagedamini.

Depressiooniravi jaguneb põhiliselt kaheks:

● psühhoteraapia ja

● farmakoloogiline ravi (antidepressandid) 

Enamasti soovitakse kahe ravi kombineerimist. Psühhoteraapia aitab mõista oma probleeme ja nendega paremini toime tulla. Farmakoteraapia (näiteks Prozac, Cipramil) aitab parandada meeleolu, mõned preparaadid omavad tugevat käitumist ja meeleolu mõjutavat toimet. Oluline on sobiva ravimi valik, kusjuures peab arvestama ka üleannustamise riskiga – eriti suitsiidiriskiga patsiendi korral. Kaasaegsete preparaatide eelisteks on väiksem kõrvaltoimete võimalus, nad on reeglina hästi talutavad ja piisavalt ohutud ka suurtes annustes.

Ravi käigus püütakse vähendada ka inimese probleemide hulka ja raskust, sest need mõjutavad negatiivselt depressioonist paranemist. Selleks kasutatakse lisaks ravimitele erinevaid psühhoteraapiaid. Paranemisele aitavad alati kaasa tugevad lähisuhted.

Antidepressandid parandavad enamikke depressiooni sümptomeid, suurendades vaba serotoniini, noradrenaliini, dopamiini hulka ajus, vastavalt spetsiifilisele toimemehhanismile. Lisaks ravile peaks inimene tegema ümberkorraldusi oma elus, püüdma võimalusel muuta elukorraldust ning lahendada probleeme, et tulevikus ära hoida depressiooni kordumist. Antidepressantide abil on inimesel võimalik sellega oluliselt kergemini hakkama saada.

Depressiooni raviks kasutatavate ravimite areng on viimastel aastatel olnud väga kiire. 1960-ndatel aastatel depressiooni raviks kasutusele võetud tritsüklilised antidepressandid on siiani efektiivsed ravimid, kuid põhjustavad palju soovimatuid kõrvaltoimeid. Uuemate antidepressantide kasutusele võtmine andis arstidele võimaluse ravida depressiooni sama efektiivselt, kuid palju ohutumalt. Kõige enam on kasutusel selektiivselt serotoniinisüsteemi mõjutavaid antidepressantefluoksetiin, paroksetiin, sertraliin, tsitalopraam, fluvoksamiin, estsitalopraam.

Millise toimega antidepressant valida, otsustab arst lähtudes patsiendi kaebustest, haiguse eripärast ning raskusest. Depressiooni ravi peab kestma vähemal kuus kuud peale haiguse sümptomite kadumist. 

Patsiendi informeeritus ja teadlikkus oma haigusest ja selle ravietappidest aitab ka oluliselt kaasa psüühilisest haigusest paranemisele. On oluline, et haige lähedased mõistaksid – depressioon on tõsine haigus ja täielik paranemine võib kesta mitu kuud. Depressiooni vältimiseks ja ravis on väga tähtsal kohal optimistlik eluhoiak ja positiivne mõtteviis.

Depressioon ei ole ainult nende inimeste probleem, kes on materiaalselt raskemas olukorras. Võib-olla on enamgi depressioonist murtud materiaalselt paremini kindlustatud inimesed, kõrgemal ametipostil töötajad, poliitikud, samuti madalama valulävega inimesed ja need, kellel on suuremad nõudmised enese ja teiste suhtes. Esmaabi meeleolu langusel, kui mure hakkab murdma, on rääkimine sellest.

Karmen Tall

Kriisipsühholoogia 2012